(Tartu Instituudi Arhiivi ja Raamatukogu esindaja suvekoolis)
17.-22. juunini 2008 toimus Käsmus suvekool „Eesti kultuuripärand võõrsil II“. Korraldajaks oli Baltic Heritage Network ning osalejad tulid igast maailma nurgast: Kanadast, USAst, Rootsist, Saksamaalt, Inglismaalt, Peterburist, Lätist ja Karjalast. Viie päeva jooksul sadas hästi palju vihma, üks kord hernesuurust rahet ja ühel päeval oli ka ilusat päikest. Ilm aga ei heidutanud tuju, mis oli alati hea.
Esimene loeng „Skannimine ja digiteerimine lihtsate vahenditega“ andis ülevaate digimise kasudest ja probleemidest ning mõned praktilised näited. Selgitati, et digisignaali saab kopeerida kadudeta, mis ei ole võimalik analoosignaali puhul (nt helikassett). Digisignaaliga saab ka teha otsingut, et hõlpsamini leida vajalikku informatsiooni. Ja paljud kasutajad saavad korraga kasutada digiteeritud informatsiooni (vt nt Saaga kirikuraamatud). Kui esimene samm digiteerimiseni on skannimine, siis on parem, kui peale skannimist materjali enam ei töödelda (nt sirgeks nihutamine). See moonutab pilti. Arutati digiteerimisvahendeid ja nende mahuprognoose, failide hoidmist ja kasutamist, arhiivkirjelduste tekitamist ja tagatiskoopiate tähtsust. On valmistatud dokument „Rahvusarhiivi digiteerimise tehnilised põhimõtted“, millest saab rohkem detailset informatsiooni. Digiteerimine on eestlaste arhiivmaterjalidele ja raamatukogudele väga tähtis, kuna selle kaudu saab suhteliselt kergelt väga kaugele levitada arhiivmaterjali ilma, et huvilised peavad ise katsuma originaalset materjali. See säilitab mitte ainult originaalse infokandja, vaid ka uurija reisiraha.
Teine loeng oli „Fotokogud ja nende digiteerimine“. Enne kui alustada, peab teadma, mis on digiteerimise eesmärk: kas päästeoperatsioon (säilivuse tagamine), kasutamise hõlbustamine (nt internetti riputamiseks) ja kes on potentsiaalsed kasutajad. Siis on vaja teha ülevaade kogust, nii fotod kui ka diapositiivid. On vaja teada, millal foto võetud (eriti kui nitroga valmistatud, kui temperatuur ületab 30C, läheb asi põlema, nii et skannimine on välistatud) ja kas on vaja korralikku puhastust, eriti näpujälgedest. Siis tuleb teha ülevaade ressurssidest (tehnilised, inimeste oskused, rahalised). Ja alles siis saab paika panna digiteerimise prioriteedid – esmajoones säilivuse seisukohalt, siis enamkasutatud fotod, ajaloolis/kultuurilise tähtsusega, vähetuntud materjal, jne. Edasi arutati tehnilisi küsimusi. Tähtis on tolmuvaba ja konstantse valgusega ruum ja asjatundlik personal, kellel on teadmisi digitehnikast, pilditöötlemisest ja metadata kirjeldustest. Näiteks soovitati säilitada fotod tif-formaadis (kindlasti mitte jpg); kui on fotoalbum, siis pildistada igat pilti eraldi ja siis kogu lehekülg, et näha, kuidas inimene on selle kokku pannud jne.
Peale lõunat oli loeng „Filmikogud ja nende digiteerimine“. Kuigi filmi digiteerida otse (st mitte enne teha video) on kallim ja võtab kauem aega, on tulemus palju parem nii värvi kui ka pildi selguse poolest ning selletõttu on väärt seda teha. Hoidla peaks olema maksimum 18C, pime, umbes 35% niiskusega ning seal peaks olema gaasikustutussüsteem. Tänapäeval on olemas videokaamerad, mille signaal on juba digikoodis. Kui sellest teha digikoopia, peaks koopia formaat olema kõrgem kui originaal. Siis ei pea enam originaali puutuma. Eesti Rahva Muuseum teatas, et nad on huvitatud filmide koopiatest (nt DVD-l) eestlaste elust välismaal.
Järgnes „Helikogud ja nende digiteerimine“, kus väga tehniliselt seletati helisalvestuse teooriat ja riistvara vajadusi. Kirjeldati Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude andmebaasi ülesehitust (nt P1 on sellakplaat, 101 järjenumber seerias, B plaadi poole tähis, Mgn magnetlint). Toonitati, et peab olema korralik driver, muidu võib häälekvaliteeti moonutada. CD tehnoloogia kestvus on umbes 11 aastat, nii et on tähtis andmebaasi märkida salvestusaasta, teadmaks, millal on vaja uut säilivuskoopiat teha.
Õhtul valas vihma, nii et ringkäik Käsmus jäi ära. Selle asemel vaatasime kahte väga huvitavat taastatud filmi Eesti Filmiarhiivist. Esimene oli 1927.a. tummfilm „Noored Kotkad“, mille direktor oli Theodor Luts. Enamus filmist oli säilinud ning kommentaator oli hiljem väga asjalikult lisanud märkusi. See tegi filmi isegi huvitavamaks. Teine film oli Tallinna vaadetest – enne ja siis. Kahjuks ma ei mäleta pealkirja ega salvestusaastat, aga oli äärmiselt huvitav nuputada, kus on see paik Tallinnas tänapäeval. Mõned kohad olid siiski tuttavad. Pildid sajandialguse Tallinnast olid väga südantliigutavad.
Järgmisel päeval äratas meid päike. Peale hommikusööki alustasime loenguga „Kultuuripärand ja isikuandmete kaitse“. Arhiivide juures on vaja meeles pidada, et igas riigis on andmekaitse seadused. Näiteks, KGB toimikud on suletud 75 aastaks peale toimiku koostamist. Eestis on isikuandmed kaitstud 30 aastat peale isiku surma, 110 aastat isiku sünnist või 75 aastat dokumendi tekkest, kui ei tea sünni või surma kuupäeva. Tänapäeval saab ais.ra.ee arhiivi infosüsteemi kaudu leida, mis toimikud on Rahvusarhiivi andmebaasis.
Peale lõunat jätkasime samal teemal „Autoriõigus, arhiivid ja kultuuripärand“. Arutati rohkem juriidilisest nurgast, miks on autoriõigust vaja. Näiteks Euroopas on pigem „author’s rights“, mis on autorist lähtuv traditsioon, aga anglo-ameerikas on „copyright“, mis lähtub majanduslikust küljest. On eraõigused (mh autoriõiguse seadus) ja avalikõigused (mh arhiiviseadus), mis enamikus alluvad WIPO (World Intellectual Property Organization) normidele. Tähtis on meeles pidada, et allikmaterjali füüsiline omamine ei taga autoriõiguste omamist. Arhiivile saavad autoriõigused kuuluda siis, kui autori või autori õigusjärglastega on vastav leping sõlmitud. Siiski, mitmes riigis on võimalus teose reprodutseerimiseks arhiivi või muuseumi poolt, kui on hävinemisoht või säilimise tagamiseks, autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta.
Õhtul sai nautida ilust jalutuskäiku Käsmus – oligi ainukene õhtu, kus vihma ei sadanud!
Järgmisel päeval arutati Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu andmebaasi VEPER (www.tlulib.ee/isik/) välis-eestlaste kohta. See kasvas välja nõukogude ajal kogutud andmetest erihoidlas ning täiendatakse pidevalt.
Järgnes arutelu „Elulood – kellele ja milleks?“ Iga eraisiku mälu teeb kokku kollektiivse mälu ning kokku on see võimas protsess. On kolm eluloo kirjutamise viisi – jutustaja, iseloomustaja ja kirjeldaja (nt ümbrus, paik). Ühendus Eesti Elulood (www2.kirmus.ee/elulood/index.html) on 1995. aastast korraldanud eluloopäevi, seminare, näituseid, koguteoseid jne ning pakub abimaterjale nendele, kes tahaksid oma elulugu säilitada.
Järgnesid lühemad ettekanded. Arutati, et vanade dokumentide säilitamiseks on vaja teha neid happevabaks. Pärimusmuusika alal otsiti kontakte väliseestlastega, kes tegelevad pärimusmuusikaga. Karjala esindaja Petrozavotskist kirjeldas nende arhiivitööd. Nad otsivad represseeritud eestlasi, kes olid Karjalas ning peavad konverentse elulugude koostamisel ja uurimisel. Tartu Ülikooli juures on Välis-Eesti Uuringute Keskus (www.ut.ee/VEUK), mille eesmärgiks on eestlaste rände ning väliseestlaste ajaloo, identiteedi, keele ja kirjanduse uurimine. Lisaks tegeleb keskus väliseestlastega seotud teadusinformatsiooni kogumise ja säilitamisega.
Rahvuskaaslaste programmi kohta räägiti uuest kavast 2009-2013, kus uus suund on püsitegevus, lisaks projektidele. Tehnika soetamist ei toetata, v.a. spetsiifilist arvutitehnikat. Elulugude korjamisest räägiti veel, et lindile peaks rääkima, kes räägib, millal ja kus; kes intervjueerib ning kui pikk on intervjuu. Eraldi intervjuulehel peaks olema intervjueeritava nimi, sünniaeg, sugu, viimane elukoht Eestis, Eestist lahkumise kuupäev, asukohamaad, kontaktandmed ning kas keeldub või nõustub nime avaldamisega. Lehele märgitakse hiljem helikandja number. Iga riigi esindaja kirjeldas lühidalt enda mäluasutust ning oli huvitav kuulda, kuidas mõnda probleemi on lahendatud ning mis probleemid on ka teistel. Lõpuks palus Baltic Heritage Network saata mäluasutuste sündmuste uudiseid ka neile, soovitades kõiki liikmeks astuda. Liikmemaks aitab katta infoportaali kulusid. 2009.a. toimub konverents esialgse teemaga „Milleks koguda arhiive?“ ehk „Arhiivid kasutuses“.
Oli huvitav kuulata, kuidas mõned osalejad, kes polnud enne kokku puutunud Eesti ilusate valgusküllaste suveöödega, ei saanud kuidagi magama jääda! Ühel õhtul jutustasime igaüks mälestusi enda esimest külaskäigust Eestisse (ehk tagasi Eestisse). Ühel õhtul toimus võimas lauluõhtu, kus osales Veljo Tormis, kelle eestvedamisel laulsime mitu head regilaulu. Lahkumine Käsmust oli taas päikese käes, kuid kurb, kuna mõnus aeg oli läbi ja tuli öelda nägemist toredatele korraldajatele ja osalejatele. Suur tänu kõigile suure töö eest!
Baltic Heritage Network (www.balther.net) on infoportaal, mis loodi 2006.a. suvel Tartus toimunud rahvusvahelisel välisbalti arhiivide konverentsil (vt Eesti Elu, 18. jaanuar 2008). Portaal koondab informatsiooni Balti diasporaa kultuuripärandi leidumuse ja sellealase tegevuse kohta. Soovitav on lugeda eestikeelset osa, kuna tõlkimine nõuab rohkem aega ning seda ei jõuta nii kiiresti valmis. Portaalist saab detailsemat informatsiooni suvekooli osalejate ja esinejate kohta, loengute tekste ja vaadata pilte suvekoolist.