Üks õnnelik Vana Känd Sügis saabus alles hiljuti, ja juba igatsen suve. Meenutan ilusaid päevi, mida veetsin Järvemetsal „Võluja” suurlaagris juulikuu lõpul.
Minu kodu oli all-laagris „Vanad Kännud”. Minu arvates oli see huvitav nimi all-laagrile. Aga miks mitte – olime kõik laagri veteranid ja üle 40 aasta vanad (õieti olid paljud meist ammugi selle verstaposti seljataha jätnud!). Hästi, olimegi siis Vanad Kännud. (Urmas soovitas, et võib-olla järgmisel aastal võiksime kanda isegi nime „Assisted Living” all-laager! Seda küsimust tuleks arutada…)
Aga küll oli tore olla Vana Känd! Nskm. Maano Milles kasutas oma enam kui 50 aasta jooksul omandatud kogemusi ja skauditarkusi all-laagri juhtimisel. Koos vilunud kaasveteranidega rajasime endale mugava ja hubase laagriplatsi. Kokku oli tulnud ligi tosin Vana Kändu — nii lähedalt kui ka kaugelt; nädalalõpuks tõusis see arv kolmekordseks. Mille poolest erines siis meie all-laager teistest? Võrreldes lasteaia, hellakeste ja hundudega ei jaksanud meie nende kombel kilgates ringi joosta.
Gaidide number üks huvi olid skaudid ja skautide number üks huvi olid gaidid. Ei meie ajanud üksteist taga nagu nemad. Vanemgaidid ja vanemskaudid nägid kogu aeg nii fantastilised välja, meile jäigi arusaamatuks, kuidas nad seda saavutasid tohutus niiskuses ja kuumuses. Niisiis — tänu taevale, oma all-laagris olime meie lihtsalt koos kui vanad sõbrad — mõned meist hallide juustega, mõned pisut tüsenenud, aga see ei loe midagi nendele, keda skautlus ja gaidlus on sidunud ning kelle tutvus ja sõprus on kestnud mitukümmend aastat.
Meie all-laagril oli vägev ja uhke värav, ka koosviibimiste „telk” ja lõkkeplats olid mõnusad. Päevakava oli samuti huvitav. Mõned all-laagri elanikud küpsetasid värske ja maitsva kringli ja tegid ise koorest võid, mida pakkusime külalistele ühel lõkkeõhtul. (Muide, seda võid tehti „paint mixer’iga” – mis on huvitav jutt …) Teised tegid vanamoodi vilti. Kõik aitasid kaasa, kus iganes oli abi vaja — köögis või teistes all-laagrites. Proovisime ka noorematele laagrielanikele rääkida vana-aegsest laagri elust. Õhtuti olid toredad lõkked, kus mängisime pille ja laulsime varaste hommikutundideni vanu laule, mis aga kellelegi meelde tuli. See oli tore ja liigutav. Lõpptulemus oli see, et kõik Vanad Kännud nautisid laagri elu.
Peale laagrist kojujõudmist nägin oma aias, kuidas linnu ema isa oma poegi lendama õpetasid. Nad lendasid pesast välja ühe vana kännu otsa, ja hakkasid seal valjusti laulma – kutsudes poegi enda juurde. Esimene linnupoeg lendas kohe julgelt pesast välja ja laskus kännule oma vanemate kõrvale. Teine, väiksem, istus aga pesa äärel ja oli väga kartlik. Lõpuks ta siiski lendas välja, aga jõudis ainult toolini, mis oli poolel teel. Seal ta siis ronis tooli leeni mööda üles, võttis hoogu ja lendas samuti vanale kännule oma ema ja isa kõrvale. See oli haruldane moment – linnupoja vanemad õpetasid, trööstisid ja meelitasid oma poegi pesast välja nende esimesele maailmareisile.
Ja nii oli ka „Võluja“ laagris Vana Kännu elu – proovisime nooremaid aidata ja õpetada, ja samal ajal aitasid ja õpetasid nemad meid.
Loodan oma suurlaagri kaaslasi ja ka teisi laagriveterane kohata järgmisel aastal Lakewoodi liivastel radadel — Järvemetsal. Lõpetan meie all-laagri hüüu viimase reaga:
„Elagu noored, ja elagu Vanad Kännud!“
