Igiaegadest pühitsetud kombeks (eriti ajalehetoimetustes) on küsida sinult ja minult: millised kolm raamatut võtaksid sa kaasa oma suvepuhkusele? See pole sugugi kerge küsimus, eriti tänavu. Kes söandaks öelda, et ta mitte ei vali Hillary Clintoni menurit „Living History“ (u. „Elades ajalugu“ või „Elav ajalugu“), kui seda juba trükist ilmumise päeval müüdi mitusada tuhat eksemplari?
Kuid kui „bestsellerite“ tiraazh oleks ainsaks valiku aluseks, siis oleks praktiliselt võimatu jätta nimetamata ka inglise fantastiliselt menukat nõiaromaani „Harry Potter ja Fööniksi Ordu“. Sest „Harry Potteri“ ülemaailmne läbimüük ainuüksi kahel esimesel päeval, 8 miljonit eksemplari, edestas senaator Clintoni mitmekümne-kordselt. Pihin, et ma ei ole kumbagi teost lugenud. Toetun siin paljudele retsensioonidele, mis nendivad, et eks-Esimene Leedi on kõik inetu ja huvitava (st. Valge Maja skandaalid) oma mälust välja opereerinud, jättes niisiis järele vaid puhta ilu.
J.K. Rowlingi teismeline nõiduse-õpilane Harry Potter seevastu pidavat avama sügavamaid elutõdesid nii noortele kui vanadele. (Üks arvustus kandis koguni pealkirja „Harry Potter ja elu mõte“.) Nõnda siis võime öelda, et Hillary Clintoni memuaar on „ilukirjandus“, J.K. Rowlingi nõiasaaga aga tarbekirjandus. Kas võtta nad kaasa suvepuhkusele?
Kuid jätkem kõrvale moekarjed. Mõtlevale inimesele võivad valiku aluseks olla igavikulised väärtused. Neid võid sa kindlasti leida teostest, mille käsilevõttu oled krooniliselt edasi lükanud, näiteks Vanast Testamendist. Kui tohutult palju meie igapäevasest elust, kõnest ja kommetest elab edasi selles aastatuhandete kroonikas! Kui ülendav oleks selle läbilugemisega enne surma lõpule jõuda!
Teiseks ja kolmandaks võiksid samas kategoorias olla Dante „Jumalik komöödia“ ja Tammsaare „Tõde ja õigus“. Kui Vana Testament protokollib inimsoo arengutaset tuhat aastat enne Kristust ja Dante — tuhat aastat pärast Kristust, siis „Tõde ja õigus“ annab meile rahvusliku dokumendi viimasest sajandist — dokumendi eestlase võitlusest oma jumalaga oma maa eest.
Kuid ahvatlev on ka hoopis vastupidine valiku alus: võtta kaasa raamatud, mis on sulle saanud truudeks kompanjonideks eluteel. Paljude katsete ja eksituste järel olen jõudud selgusele, et teost, mida väärib teist korda lugeda, väärib lugeda ka veel kolmandat ja neljandat korda. Ja et ei ole mõtet suvepuhkusele kaasa võtta Shakespeare’i kogutud teoseid ega „Encyclopaedia Britannicat“, millest sa ammendad vaid üksikuid annuseid vajaduse korral.
Siinkirjutajale on osutunud ustavateks teekaaslasteks võibolla oma kümmekond proosateost, millest alati sooviksin puhkusele kaasa võtta Jerome Klapka Jerome’i „Kolm meest paadis“ — hoolimata sellest, et olen seda võrratut paadimatka lugenud kooliajast alates juba võibolla oma viisteist korda.
Lutsu „Suve“ ma kaasa ei võta, sest lõpetasin just selle lugemise neljateistkümnendat korda. Aga kindlasti panen pauna Aleksis Kivi „Seitse venda“. Seda lugesin viimati (kümnendat korda) alles kaks aastat tagasi. Kui möönan, et ma Tootsi-lugusid seekord kaasa ei võta, siis võin veel vabanduseks öelda, et tean neid juba peast.
Aga kaht romaani tahaksin ma sel suvel uuesti üle lugeda, kuigi olen neid juba ühe korra nautinud: Herman Sergo „Näkimadalad“ ja Raissa Kõvamehe „Kahe väina vahel“. Mõlemad romaanid käsitlevad kunagist küla-ühiskonda jutustuse peategelasena — Kõvamees muhulasi ülemöödunud sajandi lõpust ning Sergo XVIII sajandi Reigi rannarootslasi Hiiumaal. Nii Sergo kui Kõvamees suudavad oma etnograafilise teema ülendada haaravaks ilukirjanduseks. Möönan, et „Näkimadalaid“ lugedes tulid mul pisarad silma. Oleks huvitav teada, kas taaslugemisel saaksin veel kord ühe „hea peatäie“ nutta.
Suvelektüüriks: Hillary või Harry?
Kultuur
TRENDING
