Andrus Kivirähk. Vargamäe vanad ja noored, Eesti Päevaleht, 2003, 104 lk.


Kirjanik Andrus Kivirähk on viljaka sulega ja pole ime see, et ta eestlaste sellesuvisele lugemislauale on toonud sarja iroonilisi vesteid, mis mahutanud üldnimetaja “Vargamäe vanad ja noored” alla.

Kivirähk on põnev tegija, kes leiab igasse raamatusse kuidagi erinevat ja alati omamoodi nihestatust.

Ivan Orava memuaarid olid meistritükk omaette. Siin vaadati kodumaa olusid kaugemast ja lähemast minevikust. Ivan Orav sammus kindlal astel ja rinda ees ajades eesti huumorikirjanduse ajalukku.

Pagari piparkook oli hillitsetum, aga sisaldas kolm lausa fantastilist novelli.

“Rehepapp” tuli lugeja teadvusse sootuks uue nurga alt: sulid ja pätid need eestlased, tõmbavad alt ka vanakuradit. Usun, et selle raamatuga kirjutas Kivirähk oma nime juba päris klassikaliseks.

“Vargamäe vanad ja noored” on lausa noateral kõndimine. Eks juba pealkiri klassikult, kellel jutuks inimeste saatus, kes püüdsid Kõrvemaal oma elu korraldada, hoolimata paiga ebameeldivast nimest.

Kivirähk toob meid Toompeale, mis siis tema pilas varaste pelgupaik. Tõsi, osa lugusid kanduvad ka Kadriorgu, Lenini (vabandust! Rävala) puiesteele ja Hundisilma tallu. Ja ometi — Vargamäe valitseb igal pool. Tänase Eesti poliitiline koorekiht on nägu-, tegu- ja nimepidi pilakirjaniku hammaste vahel.

Lood on enam-vähem veste mõõtu: 2-3 lehekülge. Nende sõnaseadmine sisaldab väga kindlaid viiteid kirjandusklassikale, aga selle suurmeistritelt laenatud sõnavaraga antakse tänase Eesti poliitilisele eliidile piisavalt raskeid hoope. Kirjutatu on sedavõrd absurdne, et lihtsalt pead teda tõena võtma.

Tegelaste paroodilised pildid on nii usutavad, et Savisaar jääb Savisaareks, Ilves Ilveseks, Rüütel Rüütliks jne.

On tehtud tubli töö ja pole kirjuri süü, et Rehepapi mõõtu välja ei tule.

Miks?

Väga lihtne: rehepapp istub meie ajaloolises mälus ja olgu ta sulesepal pahupidi pööratud, ta jääb meie mällu. Seda ka aastasadade pärast.

Kes mäletab mõnekümne aasta pärast Savisaart, Rüütlit, Ilvest, Kallast, Partsu, Priimäge?

Pakun kihlvedu: väga vähesed. Ehk vast nad ise, kui peaksid elama.

Autor on seega valinud tegelased tühiste persoonide hulgast, ehkki nad tänasel Vargamäel pesitsevad.

Aga on see aktuaalsust ihkavale lugejale puudujääk? Ei arva.

Loo lõpuks olgu pakutud üks tsitaat, avalaused vestest „President ja muuseumi perenaine“:

"Eks nii ole alati olnud, et Kadrioru kunstimuuseumi valvur käib kusel presidendi lossi ees ja presidendi kantseleiülem kükitab kunstimuuseumi akna all. Ühed inimesed kaovad, teised tulevad nende asemele, aga vana komme ei kao."

Kas ei peitu selles paaris reas midagi ürgeestilikku?

Kole küll, aga nii armas ja kodune.

Märkmed: