Võidupüha hommikul heiskasime lipuvardasse seal alati lehviva Kanada lipu kõrvale meie sini-must-valge.
Päevakohane aktus peeti päev hiljem jaanipäeval Ehatare parkimisplatsil toimunud piknikul. Aktusekõnelejaks oli tuntud muusikamees dr. Roman Toi, kes on ennegi taktikepi vahetanud kõnepuldi vastu ja pidanud sütitavaid kõnesid isamaalistel kokkutulekutel. Seekordne sõnavõtt oli siiski vestluse stiilis, dr. Toi rääkis oma rõõmudest ja muredest mitmete kooride juhatamisel. Rõõme oli kaugelt rohkem kui muresid. Kepile toetuv maestro ütles, et kaks korda tema elus on publik nõudnud ettekantud laulu esitamist kolmandat korda. Ta ütles, et nagu igat koorijuhti, tuntakse ka teda rohkem selja tagant. Dr. Toi kõneles oma generatsiooni saatusest Eestit okupeerinud N. Liidu kätes, kus 1940 sundmobilisatsioon viis noored mehed vastu näljasurmale Venemaal. Polnud siis ime, et haarati relvad ja võideldi Eestit lagastanud kommunistlike jõudude vastu.
Kõneleja soovis ehatarelastele südamlikku jaanipäeva ja jõulist Võidupüha. Ütles sõpradele, et ka tema on valmis astuma üle kauni puhkekodu läve vanaduspäevade veetmiseks eesti keeles ja eesti meeles.
Hästi korraldatud aktusel, mida juhendas Ehatare tegevusdirektor Roosi Lindau, esines asutuse oma naiskoor Ehatähed mitme lauluga. Ehatare administraator Ruth McFarlane esitas Kanadas elanud luuletaja Tiina Tuvikese päevakohase luuletuse. Lauldi mõlemate riikide hümne ja mälestati kõikides sõdades Eesti eest võidelnud ja langenud kangelasi. Tegevuses oli kogu Ehatare personal ja vabatahtlikud abilised.
Õhtupoolikul kõlasid ühislaulud ja salvestatud eesti muusika.
Üks ilus päev oli ajamerre voolanud.