Võitlus käib riikliku programmi raames üle Eesti juba aastaid, tõrjumaks seda invasiivset Kaukaasiast pärit taimeliiki, mida 50ndatel aastatel silotaimena Eestisse toodi, metsikult levima hakkas ja 2010. aastaks tõrjuda üritatakse. Rohusööjatel loomadel üldjuhul mürgistusi ei esine, kuid inimese puhul ilmnevad taime puudutamisel põletikunähud ning villid. Hiid-karuputk võib kõrvetada ka läbi riiete ning põhjustada vaevusi ilma otsese kokkupuuteta. Seepärast tuleks teda niita varakevadel ning hiljem korrata. Karjas pritsiti ja hävitati õisikud, kuid miiniväli juba kubises madalatest uuslehtedest…
Tegelikult on karuputkede välimus muljetavaldav: laiuvate lehtede ja valgete supitaldrikuid meenutavate õisikute ning suhkrupilliroo sarnaste vartega. Ta kuulub auvärsesse sarikaliste sugukonda, mille õrnemad esindajad on harilik naat, näär ja metsporgand (kanada põllulill Queen Anne’s Lace) ning maitsvad aniis, apteegitill (fennel), koriander, köömen ja aedtill.
Kanada võitleb sarnaselt kutsumata külaliste, Purple loosestrife’i (hariliku kukesaba) ja Suurjärvistut ummistava Zebra mussel’i — rändkarbiga. Nemadki on Euraasiast pärit ning rändkarbi algkoduks on Kagu-Venemaa! Idast tuleb päike, aga ka kapaga kutsumatut ja kurja. Mõni hammustab valusamalt kui teine.
