Septembrikuu teine nädal tõi lugemislauale päris ärritava pealkirjaga uue romaani, mille autor on Toomas Vint. Aga eks ole ikka nii, et tiitlit ja sisu ei maksa segamini ajada. Mind on alati seganud ja jääb ehmatama topeltmoraali vohamine (ka meie ühiskonnas). Selles suhtes on kena näide: palun minge Northern District Branch’i raamatukokku ja vaadake, milline raamat on eestikeelsete raamatute riiulil enim räbalateks loetud (kui ta just tavapäraselt pole välja laenutatud). Vastus on üks: Kati Murutari „Naisena sündinud“. Rõvedustesse mattunud jutustus kirjeldab libalibude seiklusi Tartu Ülikoolis ja selle ümber kusagil eelmise sajandi 1980-ndate aastate lõpul. Raamat on nilbe ja igav, aga seda loetakse. Räbalateks.
Oma sellel suvel viimasena loetud romaanile sellist edu ei taha ennustada. Hea lugeja teab, et ta ei saa Toomas Vindilt oodata lõbumaja külastaja memuaare ega turujutlustaja moraalikõnet. Toomas Vint toob oma sõnumi lugejani mitte kantsli-, vaid kunstikeeles. Seda romaani pole kirjutatud kiiresti, temas on hea, küpse eesti kirjanduse mekki. On lausa hämmastavalt kaunist eesti keele kasutust, ka siis, kui autor lugejaga veidi peitemängu mängib. Keelekasutuselt on kirjanik meister, kes vahel lollitab ülikoolipingist tulnud kõiketeadjat ning mees, kes nähtavasti kunagi ei pea oma teoste uusväljaannete eesti keelt parandama. Harukordne nähtus eesti kirjanduses.
Ja vähegi eesti kirjandust tundev inimene teab, et Toomas Vint on päris kindlasti moralist. Mitte otsesõnu ehk vahitornist karjuv, aga mõistev, kaasatundev, midagi kindlasti eitav leebe moralist. Ta tundub olevat veendunud, et inimese enesehinnang lähtub inimese enese poolt langetatud otsustest. Oli vale otsus — maksa, oli õige — võta dividende. Ja viimaseid, neid võtjaid, ei ole Toomase loomingus ohtrasti. Ja kindlasti pole siin Toomas Vint süüdi.
Kirjanik Vint tahaks ju, et mäelt toodud Moosese käsulauad (teine variant, sest esimene purustati) oleksid üksikisikule tegevusjuhiseks. Ja läbi oma mõtestatud loomingu ta leiab, et ei ole mitte.
Või miks nii kõrgelt võtta? Töötas kunagi minu tagasihoidlikus remondifirmas noormees, kes oli Kanadasse tulnud Eestist peale Moskva kinoinstituudist filmioperaatori diplomi saamist. Mul olid tööl noored kenad ja tugevad eesti mehed, kes ka 10 tunnilist tööpäeva ei põlanud.
Külaline Eestist hakkas mu töömehi meelitama: läheme L.A.-sse ja hakkame meeslitsideks. Sinna kuhugi ta kadus (ka minu raadioaparaat kaasas) ja pole temast midagi kuulda olnud.
Aga on see teadmine mingi probleemi lahendus? Ei ole.
Tahame seda tunnistada või mitte — Põhjalas vohab prostitutsioon, mis suurelt osalt Balti päritolu daamidega kaetud. Keegi võib ju väita, et need on Vera, Ljubov ning Nadezhda. Oleme ausad — siin on ka Linda ja Leili agarasti ametis.
Aga mingem romaani juurde.
Majauksest lendab põgenevale abielumehele järele säärsaabas, elegantne naisesaabas.
Kaasa annab teada, mida elukaaslasest arvab.
Ehmunud ja õnnetu mees põgeneb, jalas toatuhvlid ja taskus üks kroon. See kroon oli aastate eest veel paberist raha, kandis eesti kunsti suurkuju Kristjan Raua portreed. Nüüd on ta münt, millel pole erilist tarbimis- ega vahetusväärtust.
Ja nii ta siis pargis istub: toatuhvlites ja rahata, ühe krooniga. Ta saab aru, et abielutülil on kuivpeldiku lõhn juures.
Peldik, kuivpeldik ja ka WC, on eesti rahva elus suhteliselt uus nähe. Enamuse oma ajaloolisest ajast oleme kuuritagusele künnimaale kükitanud ehk puujuurele kusnud.
Mille järele lõhnas peretüli sajandi eest?
Mingi hais ikka oli.
Keegi poos end, kedagi pandi kirikus hoorapinki ja lapsetapja traagikat jätkus klassiku ballaadi.
Tartu arhiivis näitas toonane direktor mitut albumit, kus sees Tartu linnas eelmise sajandi alul tegutsenud prostituudid. Need albumid polnud teps mitte õhukesed. Tänase Narva-Tartu-Tallinna albumid?
Ei tea, ei taha teada.
Aga ikka romaani juurde, kus avalehtedel saabas (NB! uhke naisesäärik) lendab.
Edasi tuleb mõtestatud tavalugu.
On vaja leida peatuskoht, see eeldab raha hankimist ja nii edasi. Oleksin kaabakas, kui romaani tegevustiku avaksin. Selle nautimine, omaksvõtmine ehk eitamine peab lugeja pärisosaks jääma, pealegi — igav see romaan ei ole.
Mehe seiklused on põnevad.
Kui suure rahulolekuga loeme tänavalitsidest, põõsaslitsidest ehk perekonna teraapiale pühendunud hoorast või lihtsalt naudingut himustavast naisest? Ja nende mitut masti klientidest?
Ei tea.
Ja kõik nad on olemas.
Kirjanik võib neid taunida ja ometi mitte igapäeva elust välistada.
Aga Looja maailma saab lugeja viia väljalõige romaani lõpust:
„Ühel hommikul, mitte kaua aega tagasi, tuli mulle meelde, kuidas ma käisin esimest korda nukuteatris.“
Romaan on kaunisti kujundatud, esikaanel autori maal TORSO. Kes tahab targa mehe kirjutatud ja ilusa kujundusega romaanist vähekene moraali maitsta ning head eesti keelt nautida, see muretsegu MINU ABIELU PROSTITUUDIGA.
On üks väärt raamat.