Olev Remsu „Kuidas rikkuda piiri?“, Virgela, Tallinn 1997, 236 lk.

Lähenev festival ESTDOCS viis raamatukogusse. Võtsin sealt (siis Northen District'i raamatukogust) selle raamatu, kus riiulisse saabumise kuupäevaks on märgitud 27. mai 2002. Vähe loetud.

Olin raamatut lugenud, nüüd üritasin uuesti lugeda kaastorontolase pilguga. Pole üldse paha raamat. Pigem huvitav.

Siin on 27 reisilugu. Algus — liikumine endises sotsialismi-impeeriumis, hilisemad juba avatumas maailmas. Mõned lood on füüsilistes reisides, mõned inimese mõttemaailmas. Autori lood on lahedad lugeda ja sisaldavad samas arutelusid ja faktoloogiat, mis vahel lausa üllatavad.

Näiteks see, et endise NSVL-i põhjapiirkondade elanike tarvis suleti rand ja lõigati pooleks paadid (millega käidi rahulikult Alaskas sugulastel külas) alles aastaid pärast seda, kui Eesti rannad olid hermeetiliselt suletud.

Raamatus on pilkelisi reisijutte, on südamemuret, on tähelepanelikke tõdemusi Eestis toimuvast taasiseseisvumise protsessist, on mõtterännakuid — ja ometi! — raamat pole „kirju kava“. Tal on omad sabad-sarved.

Alustan algusest: „Kui olin väike poiss, siis sõitsin ikka Tartu ja Vastseliina vahet, alul vanaema, hiljem vanatädi ja tädide juurde. Ema pani mu Tartus bussi peale, sugulased võtsid Lossivaremete peatuses maha. Minult küsiti kohe: „Kas memm midagit kaasa pandse vai?“ Need midagit olid õuhkapudelid, mis mul kenasti kotis.“ (lk.9)

Jätkan keskkohast: „... magab sügavat stagnaund. Erastamisprotsess ei kulge, kolhooside laialisaatmisest ei ole juttugi. Alles on kõik Lenini kujud, ümber nimetamata on massimõrvarite järgi ristitud tänavad.“ (lk.116)

Ja lõpuosast: „Kaheksa aastat tagasi kirjutasin ajakirjas VIKERKAAR au problemaatikast ja lõpetasin oma kirjatüki lausega: „Minu isiklikud soovid on tagasihoidlikumad — kohata elus või nüüdiskirjanduses inimest, kes häbenemata, epateerimata, ironiseerimata, tõemeeli teataks: mu au on mulle kallim kui elu.“ (lk. 214)

Usun, et need kolm tsitaati tõukavad teksti lugeja Olev Remsu raamatute poole. Ja festivalile ESTDOCS, mis septembrikuu lõpupoole Tartu College'is aset leiab. Seal saab filmivaatamise eel ja järel Olev Remsuga juttu ajada.

Märkmed: