Indrek Mustimets EPLO
Ajakirjanik ja eestluse hoidja Rootsis Sven-Alur Reinans arvab, et üks rahvusgrupp peab võõrsil vastu 100 aastat, enne kui põlisrahvasse lahustub.
•• Te olete uurinud väliseestlaste demograafilisi arenguid põlvkondade lõikes Rootsi näitel. Kes eestlased Rootsis täna rohkem on, eestlased või rootslased?
Kümme aastat tagasi osalesin ühes uurimisrühmas, mis tegeles Rootsi demograafiliste küsimustega. Võtsin üleriigilisest statistikast välja selle osa, mis käsitles Rootsi põgenenud eestlaste järeltulijaid ehk teist generatsiooni. Teise generatsiooni kuulus umbes 15 000 eestlast, kellest omakorda vaid 2500 inimesel on mõlemad vanemad eestlased. Enamikul on üks vanematest eestlane. Teise generatsiooni eestlastest on eesti päritolu inimestega abiellunud vaid 10%. Ehk teise generatsiooni järeltulijatel pole enamasti eestlase kui rahvuse tunnuseid suurt alles jäänud. Samas on huvitav, et paljud eesti päritolu, kuid rootsikeelses keskkonnas kasvanud inimesed on hiljem eesti keele ära õppinud.
•• Te plaanite esitleda esimest pärast sõda rootsieestlaste kohta tehtud uuringut, mille tulemusi pole seni kuskil avaldatud?
See pärineb aastast 1953, mil Stockholmis töötas sotsioloog Heino Tarm. Sel ajal olid eestlased Rootsis üks suuremaid välismaalaste gruppe – suurem oli soome kogukond. Rootsi tööturuvalitsuse ja välismaalaste komisjoni rahastatud uurimus oli väga põhjalik – kogu Eesti populatsioonist valiti välja viiendik. Sel ajal muidugi arvuteid polnud ja kasutati vaid aukkaarte. Tarm pidi kirjutama neist andmetest oma doktoritöö, kahjuks jäi see kirjutamata ning materjal on tänini avaldamata.
Õnneks on tänu koostööle Stockholmi ülikooliga täna jõutud niikaugele, et hakatakse neid andmeid arvutiga töötlema. Ehk esimest korda on võimalik saada täpselt teada näiteks seda, millisest Eesti piirkonnast Rootsi tuldi või milline oli tulijate haridus. Hariduslik taust on väga põnev – vaid kaheksal protsendil Rootsi põgenenutest oli kõrgharidus, koguni 45 protsendil algkooliharidus. Aga sellest hoolimata lõid need inimesed läbi.
•• Arvestades, et 1953. aastal oli sõjast möödas väga vähe aega, siis kui julged ja ausad olid inimesed neile küsimustele vastama?
Tarmi esitatud küsimused olid piisavalt ettevaatlikud, et inimesi mitte hirmutada. Neid andmeid vaadates näeme, et linna-elanike osakaal oli põgenike hulgas väga suur, eriti nende eestlaste hulgas, kes tulid Rootsi Saksamaalt. Seevastu Soome kaudu Rootsi jõudnuist oli maaelanikke rohkem. Otse Eestist Rootsi põgenenutest olid taas ülekaalus linnaelanikud.
Kui kokku saabus Rootsi ligi 20 000 eesti põgenikku, siis suur osa neist läks Rootsist edasi Kanadasse. Hinnanguliselt oli neid vähemalt 8000. Lahkuti ennekõike kahel põhjusel – ühelt poolt sõjakartuses ehk soovist N Liidust võimalikult kaugel elada. Teisalt oli see aeg, kui Saksamaalt tuli väga palju inimesi Rootsi tööd otsima. Erinevalt eesti põgenike madalatest hariduslikest näitajatest olid nemad kõrgemini kvalifitseeritud.
•• Mingil hetkel tekkis ju teadmine, et eestlastel tuleb Rootsi jääda kauemaks kui kunagi arvati?
Teadmine tekkis Rootsi sisserännupoliitika muutumisega 1970-ndate keskel. Leiti, et rahvusvähemused võivad rääkida oma keelt ning Rootsi riik peab selliseid enesemääratlusega rahvusgruppe toetama. Eestlasi eristas teistest rahvusvähemustest hea kohanemine ja tugev kogukonna identiteet. Arvatavasti tänu sellele, et eestlaste seas oli palju administratiivse töökorralduse kogemusega inimesi. Seetõttu ei hakatud arutama, kas tuleks luua mingid rahvuslikud institutsioonid, vaid need lükati kohe käima.
Seevastu näiteks soomlased ei suutnud Rootsis eestlaste kombel oma ühiskonda üles ehitada. Neil ei olnud seda kihti inimesi, kes oleks kogukonna korralduse enda peale võtnud. Eestlastel õnnestus kohe luua oma kool, kuigi Rootsi ametlik poliitika oli pikka aega, et sellised rahvuskoolid on väga ajutine nähe ning need tuleb likvideerida.
•• Kas eestlased on saanud Rootsis paremini või halvemini hakkama, võrreldes Rootsi ühiskonnaga tervikuna?
Eks see sõltu ka sellest, kuidas konkreetne inimene on vastanud küsimusele: kes ma olen ja kuhu ma kuulun? Palju oli neid, kes tahtsid rootsistuda nii ruttu kui võimalik, et endale paremat elu saada. Teine osa oli neid, kes ehitasid võõrsil üles Eesti ühiskonda.
1950-ndate rahvaloenduse järgi oli 75% tööl käivaid eestlasi töölised. Kõrgemate ametnike osakaal oli esimestel pagulasaastatel ettearvatult väike. Kuid need eestlased, kes jõudsid Rootsi lastena, on hilisemas elus olnud valdavalt kõrgelt haritud ja edukad. Need, kes aga Rootsis sündisid, on nii oma ametitelt kui ka hariduselt kaugelt üle Rootsi keskmise.
Üks huvitav, kuid negatiivne näitaja siiski on – vaimuhaiguste osakaal on Rootsi eestlaskonnas kõrgem kui Rootsi ühiskonnas tervikuna. Puhtsubjektiivselt arvan ka, et 50. aastates meeste surevus on eestlaskonnas samuti kõrgem kui Rootsi keskmine. Põhjusi tuleb otsida sellest, et uues kohas uue elu alustamine oli paljudele vaatamata hilisemale edule väga raske. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt – mehed töötasid ju esimestel aastatel valdavalt metsatöödel ja taludes sulastena.
•• Kui kogu maailma väliseesti kogukondi võrrelda, siis millised erinevused silma torkavad?
Sellele saab vastata muidugi subjektiivselt, sest objektiivseks võrdluseks pole andmeid. Selge on see, et Eesti ühiskonnategelastest ja kultuuriinimestest jäid paljud Rootsi. Kanadas on eestlaste eluviis olnud kontsentreeritud ja nad on sealses ühiskonnas jõulisemalt läbi löönud. Seevastu Austraalias on eestlaste grupp olnud väike, mis on avaldanud oma mõju – Austraalia eestlaskonnas on üleminek inglise keelele olnud märksa suurem kui Rootsis rootsi keelele. Aga ma usun, et küsimus lakkab varsti olemast, sest seda gruppi varsti enam pole.
•• Kas pärast Eesti taasiseseisvumist on midagi muutunud ka väliseestlaste identiteedis? S.t kas rahvuslikku identiteeti hoitakse vähem ja määratletakse end pigem eurooplastena?
Väliseestlaste huvi iseseisvuva Eesti riigi vastu oli loomulikult suur. Minu maja oli aastaid kohaks, kus külalisi oli lausa iga päev. Nüüd ei peatu seal enam keegi. Nii kui Eesti iseseisvus, kaotasid ka väliseestlased oma tähenduse Kodu-Eestile. Minu arvates ebaõiglaselt, sest suur osa Rootsist Eestisse tehtud investeeringuid on nii või naa olnud seotud eesti päritolu inimestega.
Poliitilist mõju väliseestlastel Eestis enam kuigi palju pole. Lausa vastupidi, on tendents vastandada Eestis elavaid eestlasi ning Eestist põgenenud ja välismaal elanud eestlasi. See on minu arvates äärmiselt kurb ja ebasümpaatne.
Aga mis puudutab väliseestlaste tänast enesemääratlust, siis arvan nii, et kui mõnele maale saabub 20 000 inimesega rahvusgrupp ja valib selle riigi endale elamiseks, siis jääb see eksisteerima nii sajaks aastaks. Nii et eesti aega Rootsis võiks olla ehk veel 40 aastat, 20–30 aastat kohe kindlasti. Kas aga ka 50 aasta pärast, see sõltub juba meie rahva liikuvusest Eesti ja Rootsi vahel.
Sven-Alur Reinans: väliseestlased peavad vastu veel 20–30 aastat EPLO (1)
Kuumad uudised | 23 Oct 2004 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eesti on vaba maa ja jääb vabaks! Keegi ei keela kedagi siia enam tulemast ega elamast. Välisriikidel võivad olla oma võlud, aga kes tõesti tahab kodumaale tulla elama ja oma panuse jätta võib seda vabalt teha. Väliseestlus täitis oma rolli tublisti....aga me oleme liiga väike rahvas et loota sellele, et väljaspool Eestit oleks meie rahvusjõud nii tugev, et see lööks üle ka kohalikud mõjud. Elu näitab et sulandudakse üsna kergesti kohalikesse tingimustesse. Kuid just vastupidist tendentsi oleks vaja et väliseestlus kestaks kauem kui välja pakutud 20-30 aastat. Aga teades et sellist jõudu pole olemas ka täna, ning siiski nähes et Eestis läheb olukord järjest paremuse poole, saab igaüks teha oma isikliku otsuse eestluse tuleviku küsimuses lähtuvalt oma vajadustele.
Kuumad uudised
TRENDING
