15. oktoobril lahkus meie hulgast üks silmapaistvamaid Eesti relvajõudude taastajaid ja soomepoiste juhte kolonelleitnant Sven-Aleksander Ise. Tema ärasaatmine toimub 24. oktoobril kell üksteist Tallinna Kaarli kirikus.
Sven-Aleksander Ise sündis 24. augustil 1923 Tallinnas inseneri ja diplomaadi kolmelapselises peres vanima pojana. 1925. aastal asus pere Helsingisse, kus isa Rudolf Ise töötas Eesti saatkonnas sekretärina. 1926. aastal sõitis pere aga Brasiiliasse Rio de Janeirosse, kus isa töötas ettevõtte „The Crown Cork & Seal“ tehases peainsenerina ja trammifirma töökodade juhatajana ning oli esialgu Eesti aukonsuli sekretäri kohal ja seejärel aastast 1929 aukonsuliks. 1931. aastal pöördus perekond tagasi Eestisse ja Sven Ise asus õppima Jakob Westholmi Era-humanitaargümnaasiumisse. Koolipoisina võttis ta osa 1941. aasta 28. augustil Tallinna vabastamisest nõukogude okupatsioonist.
Veel enne sakslaste saabumist võeti kontrolli alla nõukogude piirivalve staap, NKVD keskus Pagari tänaval ja Toompea loss, kus heisati Pika Hermani torni sinimustvalge lipp. Sven Ise astus mereomakaitsesse mereväeleitnant L. Looduse rühma, mis pidi minema Eesti läänesaari vabastama, kuid ta jäeti Tallinna sadamat valvama. Lõpetanud Westholmi gümnaasiumi astus Sven Ise 1942. aastal Tallinna Tehnikaülikooli. 1942. aasta maist septembrini oli ta vabatahtlikuna Saksa 1. õhulaevastiku õhu- ja merevaatlusüksuses. 1943. aasta mais läks aga Soome, kus astus vabatahtlikuna sõjaväkke. Esialgu teenis ta 47. jalaväerügemendis, seejärel Eesti vabatahtlike 200. Jalaväerügemendis (JR 200).
Aastatel 1943 – 1944 osales ta sõjategevuses Karjala kannasel. Seejärel oli allohvitseride kursustel, kus viidi üle sõjakooli, mille Sven Ise lõpetas Niinisalos 31. juulil 1944 vänrikki ehk lipnikuna. Kui suur osa Eesti vabatahtlikest augustis 1944 pöördus tagasi Eestisse, siis viibis Sven Ise haiglas ravil, kust ta sai välja alles novembrikuus. Seejärel alustas ta õpinguid Helsingi Tehnikaülikoolis. Sven Ise vanemad elasid 1946. aastal Inglismaal ja palusid kaugluure väljaõppega soomepoissi Endel Rubergi minna salaja Soome, otsida üles oma relvavend Sven ja aidata tal Rootsi jõuda. Endel Ruberg jõudis Soome 22. detsembril 1946, peagi leidis ta Helsingis ka Sveni üles ja elas mõnda aega tema korteris.
Sven Ise ja teised Soome jäänud soomepoisid olid teadlikud rahulepingu punktist, mis kohustas Soomet välja andma kõiki neid Nõukogude Liidu kodanikke, keda süüdistatakse nõukogude seaduste rikkumises. Selle oli ära toonud „Uusi Suomi“, ainuke Soome ajaleht, kus rahulepingu tekst oli täielikult avaldanud. Siiski keeldus Sven koos relvavennaga Soomest Rootsi minema, sest kõik tundus turvaline olevat, ka Helsingi Tehnikaülikooli professorid olid lubanud oma õpilast kaitsta, kui mingeid probleeme peaks tulema. Nii pidi Endel Ruberg üksinda Soomest lahkuma, et seiklusrikkalt salaja üle piiri jälle Rootsi pääseda.
Nõukogude repressiivorganite veskid jahvatasid küll aeglaselt, ent järjekindlalt ja 1947. aasta oktoobris Sven Ise vahistatigi Valpo poolt. 1948. aasta jaanuaris anti ta järelvalvekomisjoni nõudel koos teiste eestlastega Nõukogude Liidule välja. „Suurele kodumaale“ jõudes ta vahistati ja algasid ülekuulamised Viiburis, Tallinnas ning Moskvas. Karistuseks määrati 25 aastat kinnipidamist, 5 aastat sundasumist ja 5 aastat õiguste kaotamist. Otsuse väljakuulutamisel oli ta juba kaks aastat olnud vangistatud. Nüüd järgnesid vangistusaastad Norilski, Irkutski oblastis Aleksandrovski ja Vladimiri vanglais, vabanemine saabus 1959. aastal.
Sven Ise asus tööle „Eesti Tööstusprojekti“ esialgu tehnikuna, seejärel tõustes grupijuhiks. 1986. aastal jäi ta pensionile, kuid jätkas töötamist endises töökohas. Kui 1988. aasta kevadel loodi Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, siis ühines peagi sellega ka Sven Ise. Juba 1991. aastal oli Sven Ise tegev Eesti piirivalve taasloomisel ja lektorina Piirivalvekoolis. 1993. aastal asus ta ohvitserina teenistusse Kaitsejõudude Peastaapi. 1995. aastal ülendati Sven Ise majoriks ja 1997. aastal kolonelleitnandiks. Oma 75. sünnipäeva tähistas ta vanima tegevteenistuses oleva Eesti ohvitserina.
Sven Ise on algusest peale olnud aktiivselt tegev soomepoiste organiseerimisel. Hea soome keele oskajana ja suurepärase kõnelejana on tema teened eriti suured kontaktide loomisel Soome sõjaveteranidega ja ka Soome üldsuse teavitamisel Eesti vabatahtlikest, kes sõdisid Soome armees. 1992. aasta 26. aprillil, kui loodi Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, valiti Sven Ise selle üheksaliikmelisse juhatusse ja 10. mail toimunud juhatuse koosolekul ühenduse tegevesimeheks ning järgmisel aastal aseesimeheks. 30. aprillil 1994 valiti Sven Ise Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse esimeheks, millisel kohal ta oli kuni 4. aprillil 1997, seejärel valiti ta ühenduse auesimeheks.
Sven-Aleksander Iset on autasustatud paljude Eesti ja Soome teenetemärkidega, sealhulgas Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga, Eesti Kaitseministeeriumi, Eesti piirivalve ja Eesti Merejõudude teeneteristidega, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse hõbeteeneteristiga, Soome Vabadusristiga, Soome Sõjaveteranide Liidu kuldteeneteristiga, Soome Rindeveteranide ja Soome Sõjainvaliidide teeneteristidega, Soome Jätkusõja mälestusmedaliga, Soome Sinise Ristiga, Soome Kannase Lahingute ja Soome 18. Diviisi mälestusristidega, Soome Reservohvitseride Liidu kuldteenetemedaliga jne.
Kolonelleitnant Sven-Aleksander Iset jäädakse meenutama kui teovõimsat, autoriteetset, mitmekülgset ja heatahtlikku relvavenda, ohvitseri, kolleegi ning sõpra.
Peep Pillak
