SVEN MIKSER: Bütsants või põhjamaa

Ruut Valitsejad tuleb valida eetiliste standardite ja võimete järgi

Igale juhile on oluline alluvate lojaalsus. Isegi äris ja ettevõtluses, kus edukuse kriteeriumiks on efektiivsus, peetakse tänapäeval oluliseks, et töötaja samastaks end ettevõttega, usaldaks selle juhte ja oleks neile lojaalne.

Riigi- või omavalitsusjuhtidele on kodanike lojaalsus eriti oluline, sest sellest sõltub otseselt juhtide tulevikueksistents.

Kui side valijate ja valitute vahel nõrgeneb ning juhte ei peeta enam “omadeks”, saab valija oma otsust uutel valimistel muuta. Kui aga valija ootusi petetakse korduvalt, siis on paremal juhul tulemuseks võimust võõrandumine. Halvemal juhul võib valitu siis aga mõelda: “Kui rahvas mind ei armasta ega usalda, siis ei pea ka mina neid armastama.” Siit on vaid lühike samm autokraatia tekkeni.

Tõsi, ka olemuslikult auto-kraatlikele juhtidele meeldib rahva armastus. Üks võimalus seda saavutada on võistlejate elimineerimine, mida saadab ulatuslik propaganda ja “armastatud” juhi kultuse loomine. Propagandale võib lisanduda hirmutamistaktika. Inimesele võib anda mõista: selleks et olla võitjate hulgas, tuleb olla “meiega”. Mis juhtub nendega, kes ei soovi “meiega” liituda, sellele vaid vihjatakse. Ometi on selge, et nonkonformistidel ei ole äri ajada või avalikus võimus karjääri teha sugugi niisama lihtne, kui võiks olla “õigele” poolele asudes.


Teine, pehmem viis rahva armastust saavutada on seda lihtsalt osta. Ehkki alati leidub ühiskonnas neid, kes armastusega kauplemist ehk siis kupeldamist heaks ei kiida, on sellele kaubale alati nii nõudlust kui ka pakkumist.

Armastus müügiks

Oluline osa rahva armastuse saavutamises on müüdi loomisel. See müüt on enamasti messianistlik – esitab juhti kui päästjat, kes tuleb selleks, et päästa rahvas pahade käest. Kõik hea, mida võim teeb, tuleneb otseselt ja ennekõike juhi geniaalsusest. Kõik halb aga, mida ei saa ajada vääramatute loodusjõudude süüks, sünnib seetõttu, et võimustruktuurides leidub veel “valgustamata” ametnikke-mutrikesi. Aga antagu juhile aega, küllap ta sellegi asja korda seab. Kindlaim viis valgustatud valitsemiseni jõudmiseks ehk siis rahva päästmiseks on teadagi struktuuri mehitamine ustavamatest ustavamatega – sugulaste, sõprade ja parteikaaslastega. Nendega, keda juht võtab endaga samale pildile, näiteks kutsub oma sünni- või jaanipäevapeole.

Müüdi edasiarendus on müügitehing ise. Inimestes luuakse tunne, et neile pakutavad avalikud hüved on juhi isetu heategu ja vähim, mida nad saavad juhile vastu pakkuda, on piiritu isiklik tänu. Inimesed peavad tajuma, et nende pensionid ja lastetoetused, teedeparandamisest ja bussiliiklusest rääkimata, ei ole mitte nende oma maksuraha eest nende endi näpunäidete kohaselt tehtavad ühiskulutused, vaid et tegu on juhi omandusse kuuluva ressursiga, mida ta ainult tänu oma südameheadusele on otsustanud nendega jagada.

Seda, et juhti armastatakse, peab näitama nendelegi, kes võiksid tema omadustes kahelda. Tulemus võib eemaltvaatajale paista õõvastav ja inetu: kokkutoodud hulgad skandeerimas, et juht on “meie tarkusehammas” või “meie ilmasammas”. Aga ega oponentide uskupööramine olegi taoliste ürituste eesmärk – oluline on tekitada “omades” ühise riituse kaudu ühtekuuluvustunnet ja luua üldsusele mulje juhi tugevusest.

Ka sellisel moel ostetud avalik armastus viib paratamatult autokraatliku valitsemise poole. Need, kes juhi karismale (ja propagandale) alluvad, ei langeta oma valikut enam juhi esindatavate väärtuste ja põhimõtete alusel, vaid teevad seda teiste, sootuks irratsionaalsemate tunnete ajel.

Kuna armastus tuleneb sellest, kes juht on, mitte sellest, mida ta teeb, siis ei kammitse kultuslikku juhti erinevalt demokraatlikust liidrist just ülemäära see, mida ta on enne valimisi rahvale lubanud.

Jagada või valitseda

Kirjeldatud valitsemisstiili kutsutakse kadunud Ida-Rooma impeeriumi järgi bütsantslikuks, ehkki ka sellele järgnenud Osmanite impeerium ei pakkunud valdavas osas midagi paremat. Bütsantsliku valitsemise all pole karjääri ja edutamise aluseks mitte inimese võimed, vaid nepotism ja favoritism. Hüved ja toetused kuuluvad kuulekatele, selgeid mängureegleid pole ning neid asendab valitseja(te) vajadustest tulenev suva. Ei ole üllatav, et aja jooksul on taolisel võimul omadus manduda ja korrumpeeruda.

Alternatiiviks, mille poole peame püüdlema, on põhjamaine korrastatud ja korruptsioonivaba valitsemisviis. Pensione ja toetusi saavad need, kel selleks õigus ja põhjendatud vajadus, mitte need, kes tasuvad selle eest lömitamisega. Hüvesid ja teenuseid ei osutata kui heategu valitsejate armust, vaid kui teenust, millele ühiskonna liikmetel on maksumaksjaina õigus ja mille eest ühiskond pakub teenuse osutajale õiglast tasu. Valitsemine on töö, milleks volitatakse neid, kes oma eetiliste standardite ja võimete poolest selleks sobivad, mitte neid, kes lossirõdult vähekindlustatutele viiesajalisi puistavad.

Eesti Päevaleht

Märkmed: