Arne Luht, Berliin - 30. jaanuar, 2004 | 19:51

Intervjuu Riigikogu liikme Toomas Hendrik Ilvesega Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse sulgemise puhul. Intervjuu käsitleb Eesti ajakirjanduse probleeme. Saade oli eetris 14. detsembril 2003.

- - - - -

Sa viibid oma töö tõttu tihti Brüsselis ja Strasbourgis. Missugused ajalehed tuleb Sul Tallinnast ära lennates lennukis tingimata läbi lugeda, et seal Euroopa keskmes oma tööga hakkama saada ja asjadega kursis olla?
Sa ei pea neid ajalehti lugema lennukis. Ma võib-olla räägiksin pigem vastupidiselt, et sama hinna eest kui osta kuu aega “Päevalehte” või “Postimeest” saad sa ka tellida endale elektrooniliselt “Financial Timesi”, mis on Euroopa see leht, mida tuleb lugeda, et teada, mis Euroopas juhtub. See on leht, mida kõik inimesed Brüsselis loevad.

Kas Eesti ajakirjanduse põhjal on Eestis elaval inimesel võimalik korralikult aru saada sellest, mis Euroopas toimub ja mis on tähtis?

Paraku praegu ei ole, sest Eesti ajakirjandus ei ole Euroopa küsimustes keskendunud üldse olulisele, see on pigem poolkollane. Tõsised probleemid, mis on esinenud Euroopa Liidu sees, neist on paraku väga vähe juttu. Tahtmata teha reklaami – tegelikult ainuke eestikeelne väljaanne, kust on võimalik midagi teada saada, mis on tegelikult arutusel, on Raadio Vaba Euroopa. Tänu sellele, et Vaba Euroopal on seal oma korrespondent, kes on pühendunud täpselt nendele küsimustele. Kuigi ma ei ole alati nõus korrespondendiga, saab sealt teada, mis juhtub.

Küsimused Euroopas on tunduvalt keerulisemad ja võib-olla vähem seksikad, aga väga olulised. See, mis väga sageli esineb välisuudiste rubriigis Eesti lehtedes, keskendub pigem samadele asjadele, millele paratamatult keskendub ka televisioon, see on asjadele, millest on võimalik saada mingi foto – nagu mingi plahvatus, uputus. See, mis toimub poliitikas, on paraku liiga vähe kajastatud, mis tuleb ainult meie kahjuks. See tähendab, et eesti rahvas ei saa täpselt aru nendest otsustest, mida langetab valitsus. Kui mul on peaaegu et kahekõne valitsusega, kus ma kritiseerin – jätame siin kõrvale, kas mul on õigus või mitte – ma kritiseerin valitsust ajakirjanduses asjade üle, millest valitsus saab väga hästi aru, aga minu tagasiside on see, et keegi teine aru ei saa. Miks nad aru ei saa, on sellepärast, et see problemaatika ei ilmne üldse Eesti ajakirjanduses.

Illustratsiooniks mõni näide?

Näide on valitsuse “valge paber”, mis on valitsuse seisukohad [Euroopa] põhiseaduse lepingu osas. Mina esitasin oma kriitikat, õigustatud või mitte, valitsus ütles, et ei ole sellega nõus, aga teised ütlesid mulle päris tihti, et ei saa üldse aru, millest sa räägid. Ja see on täiesti arusaadav, kuna see problemaatika, millega tegeleb valitsus ja millega tegeleb kriitik, ei ole ajakirjanduses üldse valgustatud.

Milles on lahendus?

Siin on mitu lahendust. Üks on see, et Eesti ajakirjandus võiks teha seda, mida mina teen – tellida endale elektrooniline “Financial Times”. Mul oli siin kurioosne vahejuhtum: üks Eesti juhtiv väljaanne, kes elektroonilist “Financial Timesi” ei tellinud, sai minu kui eraisiku käest Blair-Partsi kirja. Nad võiks seda tellida, mitte ainult vaadata, mis on BBC koduleheküljel, mis on suhteliselt kollane ja kus ei süveneta eriti asjadesse.
Teine asi oleks, et lisaks Eesti Televisioonile oleks ka teistel väljaannetel korrespondent Brüsselis.

Kas ainult Brüsseli korrespondendist piisab?

Loomulikult oleks hea, kui igal väljaandel oleks oma väike võrk. Omal ajal Vaba Euroopas oli meie eelis see, et otsisime igas pealinnas välja Eesti üliõpilased ja nemad teenisid lisaraha sellega, et kirjutasid lugusid sellest, mis nende pealinnas juhtus. Praegu oleks see tegelikult palju kergem. Teine asi on see, et toimetuste tasemel ma väga tahaksin, et Eesti väljaanded hakkaksid väga täpselt jälgima, mis juhtub Euroopas. Kui kellelgi on huvi, võin ma soovitada igasuguseid kodulehekülgi. Mul tuleb igal hommikul arvutipost, kus on 7-8 tähtsamat selle päeva Euroopa uudist, milledel on siis lingid lugudele, mis seletavad asja lahti. Et Eestit ei tõmmataks haneks Euroopa Liidu sees, on vaja väga aktiivset ajakirjandust, mis jälgiks väga tähelepanelikult, mis juhtub.

Ajakirjandus on ka Sinu poliitikuks saamisel olnud üsna tähtis. Sa olid Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja 1988-1993. Kui vaadata tagasi sellele rohkem kui 10 aasta tagusele ajale: kas Eesti ajakirjandusest on saanud see, mida Sa omal ajal ette kujutasid, et mis ta peaks olema?

Suuresti jah. Meil on väga kriitiline ja asja eest kriitiline ajakirjandus kõiges, mis puutub valitsuse tegevusse. Olukord on siin parem kui paljudes lääneriikides. Üleastumised poliitikute poolt on Eestis rohkem luubi all kui näiteks Saksamaal. Saksamaal on ikka võimalik midagi teha, nii et keegi ei saa teada. Eestis ei ole võimalik absoluutselt midagi teha, ilma et see jõuaks avalikkuse ette. Selles osas on minu meelest areng väga hea olnud. Välispoliitika kajastamisel on asi jäänud nõrgaks. Kuna me oleme väikeriik, kelle saatus ja käekäik sõltub nii palju sellest, mis juhtub meie ümber, siis see on võib-olla üks väheseid pettumusi.

Milles on selle pettumuse põhjused?

Ma ei heida midagi ette nendele inimestele, kes kirjutavad välispoliitikast. Tähelepanu välispoliitilistele arengutele peetakse peatoimetajate poolt liiga ebatähtsaks. Neil on selline suhtumine, et “ah, see on mingi välismaa asi, selle vastu ei tunta huvi”. Minu meelest on ajakirjandusel ka moraalne kohustus rääkida asjadest, mis ei pruugi olla seksikad, huvitavad, aga mis on meile olulised. Otsuseid langetatakse väga igavatel teemadel, mis mõjutavad otseselt Eesti majandust, Eesti positsiooni.

Suur osa Eesti ajakirjandusest on välismaise suurkapitali käes. Kas see mõjutab kuidagi ajakirjanduse kvaliteeti?

See oleks niiöelda vulgaarmarksistlik lähenemine. Võtame kasvõi sellise lehe, nagu “Äripäev”, mis on täielikult Bonnieri omanduses. Tema perekonnafirma on olnud üks suurimaid Euroopa Liidu toetajaid, oli juhtiv jõud Euroopa ühendamisel, euro vastuvõtmisel ja nii edasi. Mina küll ei täheldanud varem kui kuni ajani umbes aasta tagasi, et “Äripäev” muutus natuke vähem Euroopa vastaseks. See on kõige parem tõestus, et niinimetatud suurkapital ei oma mingit võimu selle üle, mis toimub Eesti ajakirjanduses, sest “Äripäev” oli niivõrd selgelt Euroopa Liidu vastane.

Kas omab teatud mõju see, et toimetuste, ajalehtede juhid mõtlevad kõigepealt sellele, mis paremini müüb, ja tänu sellele on välispoliitika osa pealiskaudsem?

Teatud rakursi alt võiks nii öelda. Üks juhtiv ajakirjanik ütles mulle, et Eesti rahvas ei vaja mingeid tähtsaid välispoliitilisi uudiseid. Meil on vaja „softi“, ehk niiöelda pehmeid uudiseid. Kui me räägime välismaast, siis kajastame uputusi, Michael Jacksoni vahistamisi, sündmusi, mis köidaksid publikut.

Tunduvalt raskem on see ülesanne, mida täidavad mõned väga tublid ajakirjanikud Eestis, nagu Kadri Liik või Erkki Bahhovski, kes üritavad seletada, mis juhtub. See on võib-olla väga igav paljudele inimestele, aga kui me ei tea, mis juhtub, kui analüüsid on kättesaadavad ainult inglise, saksa, prantsuse või soome keeles, siis see on laastav Eesti kultuurile. Meil on vaja oma ajakirjanikke, kes analüüsivad ja kirjutavad asjadest, nagu nad on, ja juhivad tähelepanu tähtsatele asjadele. Mitte nii, et ühel päeval sa kirjeldad kuskil Koplis toimunud tulekahju ja järgmisel päeval siis Brüsselis vastu võetud otsust. On vaja inimesi, kes on eksperdid.

Tuletan sageli inimestele meelde, et Clintoni presidendiaja alguses pakkus USA välisministeerium ühele inimesele Euroopa asjade asevälisministri kohta. Teine pakkumine tuli talle “New York Timesilt”, hakata lehe välispoliitika toimetajaks. Mees valis “New York Timesi”! Nii et nõutud tase on päris kõrge. USA asevälisministriks Euroopa asjades – seda tahavad tuhanded, aga pakutakse väga vähestele. Kui inimene loobub sellest, et hakata ühe ajalehe välispoliitika toimetajaks, näitab, kuivõrd tähtsaks peetakse välispoliitikat.

Kas välispoliitika tähtsusest arusaamine peaks kuidagi algama kooli- ja ülikooliharidusest?

Ma ei nuriseks selle üle. Pigem arvan, et inimesed, kellel huvi välispoliitika vastu, saavad oma esimese impulsi ajakirjanduselt ja hakkavad lugema. Kui sa keskkooli ajal saad Eesti ajakirjandusest lugeda asju, mis viivad su mõtteid edasi, siis sinust võib saada välispoliitikaga tegelev inimene. Raskem on siis, kui inimene, kellel on teatud huvi või janu välispoliitika vastu, on sunnitud seda rahuldama, lugedest internetist muukeelseid väljaandeid. See on minu põhiline etteheide. Me peaksime eesti keeles olema võimelised saama adekvaatse pildi sellest, mis maailmas juhtub!

(Intervjuu toimus 10. detsembril Berliinis, intervjueeris Arne Luht)

Märkmed: