www.DELFI.ee
Lugupeetud kohalviibijad!
Tahaksin täna siin teiega jagada oma veendumust, et Eesti Vabariik on kinnistanud end Euroopa kaardil võrdse partnerina teiste riikide seas. Me oleme Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslikud liikmed. Me oleme uhked, et meil on oma riik, mida tasub kaitsta. Meie riikluse üheks alustalaks on kaitsevõime.
Meie saatus riigi ja rahvana pole olnud kerge. Vaid napid 40 aastat oleme saanud ise otsustada oma tegemiste ja valikute üle. See ei tähenda, et me poleks tahtnud kaitsta oma kodu, peret ja lähedasi, oma keelt, isamaad ja vabadust. Just eestlaste tahe end oma maal kehtestada ning oma õigust vabadusele kaitsta on see, mis võimaldab meil järgmisel aastal tähistada riikluse üheksakümnendat aastapäeva.
Riigi kaitsevõime selle sõna laias tähenduses pandi proovile ka sellel aastal. Kahjuks leidub neid, kellele meie iseolemine ei meeldi, kes peavad seda ebaloomulikuks. See teadmine kohustab meid iga päev pingutama. Eesti rahvas on viimase viieteistkümne aastaga peaaegu eimillestki üles ehitanud kõik suveräänsele riigile vajalikud institutsioonid. Nende hulka kuuluvad kahtlemata ka kaitsevägi, kaitseliit ja politsei. Püüan järgnevalt kirjeldada mõne sõnaga neid ülesandeid, mis minu hinnangul on riigikaitsesüsteemi arengu jaoks esmatähtsad.
Esiteks, head suhted oma liitlastega. Olen uhke, et meie endi tublidus ning oskus häid suhteid luua ja säilitada kulmineerusid kolme ja poole aasta eest meie saamisega Euroopa Liitu ja NATO-sse. Aktiivne osalemine nende organisatsioonide töös, sealhulgas ka sõjalistel missioonidel ning oma liitlaste eesmärkide ja väärtuste jagamine, garanteerivad Eestile julgeoleku ka neiks juhtudeks, kui me ise abi vajame. Seda tõestab ilmekalt EL-i ja NATO üksmeelne jõuline toetus meile tänavu aprillis-mais.
Teiseks, Eesti kui alles suhteliselt hiljuti oma vabaduse taastanud riik peab käituma moraalselt ja solidaarselt. Me peame jagama oma hinnalisi kogemusi nende riikidega, kes neid kogemusi täna vajavad. Näiteks Gruusia ja Ukraina, aga ka teistega.
Kolmandaks, Soome kaitseminister Jyri Häkämies ütles hiljuti Washingtonis peetud — ja tänuväärselt ka Eestis avaldamist leidnud — kõnes, et kaitsepoliitilisest vaatenurgast on Soome jaoks kolm suurimat väljakutset Venemaa, Venemaa ja veel kord Venemaa. Usutavasti te nõustute minuga, et sama kehtib ka Eesti puhul. Paraku tuleb meil ju tunnistada, et viimase aja arengud Venemaa välis- ja sisepoliitikas on viinud meie naabrit demokraatiast kaugemale.
Samas tehkem alati vahet Kremli tänasel poliitikal ja vene rahval, kes ei ole ebademokraatlike režiimide all sugugi vähem kannatanud kui paljud teised rahvad. Me ei tohi laskuda russofoobiasse, et venelased polegi suutelised demokraatiaks. Geograafilisest asendist tulenevalt on tõenäoliselt raske leida Eesti kõrvale teist riiki, kus nii väga soovitaks Venemaa kujunemist demokraatlikuks, jõukaks ja edumeelseks.
Ka peame respektiga suhtuma siinsetesse vene keelt emakeelena kõnelevatesse kodanikesse. Täpselt nii, nagu meie eeldame neilt austavat suhtumist eestlastesse. Riigikaitse on ehk üks neist valdkondadest, kus integratsioon on toiminud keskmisest tulemuslikumalt. Paljud minu kaasmaalased, kelle kodune keel ei ole eesti keel, on pühendunud Eesti riigikaitse arendamisele ja nad teevad oma tööd ülima professionaalsusega. Ma tahan neid selle eest südamest tänada.
Austatud kuulajad!
Aasta tagasi siinsamas riigikaitsekursustel kõneledes rääkisin muuhulgas ka asümmeetrilistest julgeolekuohtudest. Aprillikuu sündmustele järgnenud küberrünnakute kaudu sai Eesti neid ohte omal nahal tunda. Nagu teame, on Eesti infotehnoloogia ja selle rakenduste leviku poolest nii Euroopas kui maailmas esirinnas. Samas tähendab juhtiv positsioon ses vallas ka suuremat haavatavust.
Eestit tabanud rünnaku ulatus oli pretsedenditu. Vaid tänu oma teadmistele ja ettevalmistusele jäid rünnaku tagajärjed võrdlemisi mõõdukateks. Seekord hoidis tõsisemad tagajärjed meie harjunud eluviisile ära seesama valmisolek ja kaitsetahe, mida ka varem mainisin.
Väga oluline küsimus on küberjulgeoleku toimimiseks vajaliku õigusruumi kujundamine, mis peaks haarama nii rahvusvahelisi konventsioone kui ka Euroopa Liidu õigust.
Ka siin tuleb meil õpitut ja omal nahal kogetut teistega jagada. Pärast Eesti-vastast küberrünnakut on selle ebameeldiva ja jultunud, aga ka unikaalse intsidendi vastu huvi tundnud nii NATO kui ka näiteks riiklikul tasandil USA ja Taani. Meie liitlased leiavad, et Eesti kogemus aitaks neil mõista küberrünnakutest tulenevaid ohte ning nendega tulevikus märksa paremini toime tulla.
See rünnak on Eestile andnud unikaalse võimaluse olla üks maailma juhtivaid riike küberturbe alal. Loodetavasti tuleb Eestisse NATO küberturvalisuse kompetentsikeskus, mis oleks suur tunnustus meie teadmistele ning tehtud tööle.
Head kursuslased,
aprillisündmustest ajendatuna tahan esile tõsta kaitseliidu positiivseid arenguid viimase aasta jooksul. Kaitseliitlaste rolli abipolitseinikena korra tagamisel aprillis-mais on raske üle hinnata. Olen kindel, et Kaitseliidul on eriline koht kogu Eesti riigikaitsesüsteemis, seda nii tsiviilühiskonna hõlvajana riigikaitse korraldamisesse kui ka osana efektiivsest reservarmeest.
Kaitseliit on organisatsioon, millega mehed ja naised liituvad nii selleks, et anda oma panus Eesti riigi kui terviku kaitsmisesse, kui ka selleks, et kaitsta omaenda kodu ja kodukohta. Seetõttu on oluline, et kaitseliitlastel säiliks sõjalises väljaõppes tihe side oma kodukandiga.
Kaitseliidul on kodanike kaitsetahte kasvatamisel ka laiem roll kui puhtsõjaline. Kaitseliidu kaudu saavad oma panuse anda ka inimesed, kes ühel või teisel põhjusel ei saa enam või veel relvaga isamaad kaitsta. Kaitseliit on isamaalises kasvatustöös seda veenvam, mida rohkem on kaitseliitlaste ja kaitseliidu kõneisikute hulgas ühiskonna arvamusliidreid.
Mu isiklik kogemus ütleb, et paljud kultuuriinimesed, ärimehed, riigiametnikud on valmis riigikaitse tugevdamise nimel vaeva nägema. Seega on tänaste kaitseliitlaste ja ka kaitseliidu juhtkonna ülesanne need inimesed üles leida ning organisatsiooni tegevusse kaasata.
Järgmise aasta riigieelarve eelnõu lubab kaitseliidule märgatavat lisaraha ning ma loodan, et seegi aitab kaasa kaitseliidu edasisele arengule ja moderniseerumisele.
Võidupüha paraadil Raplas rõhutasin vajadust panustada rohkem reservi arvatud ajateenistuse läbinud meestele. Peame endale aru andma, et kui poisid läbivad ajateenistuse, aga seejärel riik nad unustab, siis ei ole meil ka tegelikku toimivat reservarmeed.
Minu arvates on tegu ühe kõige valulisema probleemiga Eesti riigikaitses. Jah, Eesti kaitse põhineb kollektiivkaitsel ja NATO antavatel garantiidel, aga samas oleks meist täiesti vastutustundetu loobuda esmasest enesekaitsevõimest. Riike, kes ei tee ise midagi enda kaitsmiseks või vaid mängivad enda kaitsmist, aga reaalseid võimekusi luua ei suuda, on ka liitlastel väga raske toetada.
Selleks, et meil kriisiolukorras oleks efektiivne reservarmee, tuleb märgatavalt suurendada reservistidele mõeldud õppekogunemiste arvu. Ainult nii saame loota, et ajateenistuse läbinud mehed saaksid oma ülesandega tulemuslikult hakkama ka sõjaolukorras.
Ütleme otse — praegune olukord, kus enamik viimase viieteistkümne aasta jooksul ajateenistuse läbinud meestest pole seejärel saanud sõjalist täiendõpet, seab küsimärgi alla kogu ajateenistuse vajalikkuse.
Oleme sel teemal korduvalt rääkinud ka kaitseministri ja kaitseväe juhatajaga ning usun, et järgmise aastanumbri sees on selles osas loota edasiminekut.
Lugupeetud kuulajad,
Eesti riigikaitse areng on meie ühine mure. Me peame üles ehitama tugeva kodanikuühiskonna. See on eeldus nii tugevale riigile kui ka efektiivsele riigikaitsele. Selle edukus sõltub paljuski meie seaduste ajakohasusest ja käsuliinide selgusest.
Me mäletame, kuidas möödunud sügisel-talvel jõudis avalikkuse ette info erimeelsustest käsuliinide osas. Päevavalgust nägi ka täiesti lubamatu ja skandaalne juhtum, kus mõned ohvitserid kasutasid sõjaväeluuret, et nuhkida tsiviilisikute järele. Õiguskantsleri hinnangul rikuti seejuures mitmeid seaduseid.
Riik, mida me kaitseme ja üles ehitame on üks ja seesama meile kõigile. Demokraatlikule riigile on võõras mis tahes konkurents kaitseväe tsiviil- ja sõjaväelise juhtimise vahel. 2002. aastal vastu võetud rahuaja riigikaitse seadus määratleb kaitseväe üheselt ja selgelt täidesaatva riigivõimu osana. Käesoleva aasta kevadel algatasin ma põhiseaduse muutmise, mis viib kaitseväe juhtimise valitsuse pädevusse.
Selline samm on hädavajalik. Kaitsevägi ei seisa väljaspool tsiviilühiskonda. Kaitsevägi on üks paljudest ametkondadest, mis on loodud meie ühiskonna kaitsmiseks ning mille juhtimise liinid peavad olema kristalselt läbipaistvad ja arusaadavad.
See ei ole samm kaitseväe politiseerimise suunas, nagu mõned oponendid on — loodetavasti pealiskaudsuse tõttu — väitnud. See on samm selguse ja tõhusama käsuliini suunas.
Daamid ja härrad,
ma soovin meile kõigile jõudu ja meelekindlust meie töös, et kindlustada meie riigile parim võimalik kaitse. Meie väike, kuid armas riik on igal juhul väärt seda, et teda kaitsta. Ärgem laskem end sellelt teelt kõrvale heidutada.
Tänan!
See on vabariigi presidendi kõne kõrgematel riigikaitsekursustel 2. oktoobril 2007 Roostal
