Täna, seistes siin Eesti ajakirjandus- ja kultuuriloo ühe keskse tegelase Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi juures, alustaksin sellise küsimusega: kui ajakirjandus on neljas võim, kes siis on esimene, teine ja kolmas?
Idee kolmest võimust ei ole väga vana, selle iga on vaid 250 aastat. 1748. aastal avaldas parun Charles de Montesquieu, valgustusajastu prantsuse aadlik ja intellektuaal, oma hiljem klassikaks tituleerit raamatu “Seaduste vaim” (De’l esprit des lois), milles ta rääkis efektiivsest valitsemisest.
Demokraatliku riigi aluste üheks parimaks mõtestajaks peetud Montesquieu oli veendunud, et demokraatliku valitsemisega tullakse kõige paremini toime siis, kui kehtib võimude lahusus. Ja ta identifitseeris kolm võimu — seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu. Täna käsitleme me võimude lahususe printsiipi justkui loodusseadust, osakest läänelikust tsivilisatsioonist.
Aga, aga… Neljandast võimust ei rääkinud geniaalne Montesquieu sõnagi. Eestikeelsel väljendil “neljas võim” pole midagi ühist tõhusa demokraatliku valitsemise teooriaga, nagu on vale ka sõna “võim”, vähemalt kui seda kasutatakse seoses sõnaga “neljas”.
Selle termini, the fourth estate, tõi algupäraselt käibele briti romantismi tippkuju Thomas Carlyle 1838. aastal oma essees Prantsuse revolutsioonist. Seal viitas ta oma iidolile Edmund Burke’ile, kes mainis revolutsioonieelse Prantsuse parlamendi ühe osalisena vaimulike, aadlike ja kodanike kõrval ajakirjandust kui neljandat seisust. Veelgi enam: Burke ja Carlyle pidasid toda neljandat, parlamendi rõdul istunud seisust, aga mitte võimu, tähtsamaks kui kolm ülejäänut kokku.
Mida see viide meile annab? Esiteks, et juba ammusest ajast on tõdetud, et vaba ajakirjanduseta ei ole demokraatia võimalik. Teiseks, et ajakirjandus on justnimelt seisus ja mitte võim. Ja kolmandaks ütleb see meile paraku, et uue Eesti arusaam ajakirjandusest kui millestki montesquieu’likust “võimulikust” on algusest peale vale.
Kogenumad ajakirjanikud veel mäletavad, mida tähendas tsensuur. Olgu väline või aastatega sisse kasvatet, mis ei lubanud ei rääkida ega kirjutada tõtt, mis vältis võimudele ebamugavaid tõsiasju.
Viimased nädalad ja kuud on taas näidanud ilmekalt kogu Eesti rahvale, et sõnavabaduse puudumine ja faktide moonutamine võimaldab efektiivselt ja vastikult rahvaga manipuleerida. Pronkssõduri kuju viimine ühest kohast teise mõjuks vene rahvusest lugejale või televaatajale hoopis teisiti, kui ta teaks, et Venemaal on viimastel kuudel maha võetud, teisaldatud või koguni hävitatud mitmeid Teise maailmasõja mälestusmärke ja haudu. Ja kui teleesinejal keelatakse mainida sõna “Himki”, siis selle mõju publikule võib olla kellelegi, näiteks naaberriigile äärmiselt ohtlik.
Mina järeldan sellest, et inimene ei ole vaba, kui sõna pole vaba. Ahistet ja kammitset, vaid pooltõdede või valede toel pole inimene vaba langetama omaenda otsuseid. Ta pole vaba.
Pidagem seda meeles, kuna ka Eesti vabadus toetub vabale sõnale. Postimehe sekvestrimine üle 70 aasta tagasi iseseisvas Eesti Vabariigis on märk selle kohta, et eestlane ei olnud 1930. aastate lõpus vaba otsustaja. Nii idealiseerit kui toonane ajastu meile tagantjärele ka ei tundu. Toonased otsused ei saanudki olla demokraatlikud, sest rahvas ei teadnud ega saanudki teada, mis tegelikult oli sündimas.
Sõnavabaduse nõudega käib koos vastutus selle vabaduse kasutamise eest. Vaid nii ei saa šarlatanid varjuda vabaduse püha põhimõtte taha. Pangem tähele, et Carlyle ei vastanda ajakirjandust ei täidesaatvale, seadusandlikule ega kohtuvõimule. Ta on seisus, sel pole võimude lahususega à la Montesquieu absoluutselt mingit pistmist.
Ajakirjanduse käsitlemine seisusena annab meile tugeva analüütilise tööriista, mõistmaks Eesti ajakirjanduse tegusid ja tegematajätmisi. Ja siit selgub, et enese tunnetamine just nimelt võimuna piirab oluliselt ajakirjanduse käsitletavaid teemasid. Võimuks ja valvekoeraks olemine paneb teid pidama legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes: olles neljas võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest räägitakse ja millest mitte.
Ent seisusel on ka teine tahk. Me teame ütlust noblesse oblige, otseses tõlkes aadliku seisus kohustab, demokraatlikus ühiskonnas aga selle lühivormi seisus kohustab. Ja ajakirjanikel, kes rõhuvad oma neljanda seisuse staatusele, tuleb mõista, et seisusel on oma kohustused. Jaan Tõnisson on siin heaks eeskujuks. Tema mõistis seisusega kaasnevaid kohustusi: rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida avalikkust, mitte mõelda kasumile ega sensatsioonile.
Eesti ajakirjandus pole ammugi enam see, mida ta oli Johann Voldemar Jannseni ajal, mil eesmärk oli sisendada eestlastele eneseteadvust. Juba Tõnissoni Postimees oli kaasaegne leht, mis ei pidanud eestlastele nende rahvust meelde tuletama. Tõnissoni Postimees lähtus printsiibist, et demokraatlik riigikord, kus demos ehk rahvas valitseb, on võimalik vaid informeeritud rahva puhul.
Siin lasubki seisuse kohustuse põhimõte: informeerida nii erapooletult kui võimalik, mis tegelikult toimus.
Ma ei lasku siinkohal tarbetusse kasuistikasse ega hakka arutlema erapooletuse ja objektiivsuse võimalikkuse üle. Loomulikult on see keeruline, aga selle poole tuleb püüelda. Väljaanne, kes selles suunas ei püüdle või kes otsib oma läbimüügi suurendamiseks sensatsiooni, on ainult äritegevus, aga mitte ajakirjandus. Väljaanded, kes suurendavad oma müüki ja tülitavad äsja surma saanud lapse vanemaid, ei ole ajakirjandus. See on šaakalindus.
Neil pole kohta ajakirjandusnõukogudes, vaba sõna nõukogus ega ka pressikonverentsidel. Otsigu oma kasumit omapäi. Ja ärgu tulgu rääkima ajakirjandusest. Sellised, vaid kasumit noolivad trükised ei vääri seisuse nimetust. Parimal juhul on nad vaba ajakirjanduse lumpenproletariaat.
Kuid ka tõsisel ajakirjandusel on lisakohustusi. Üheks neist on kohustus ühiskonda mitte lõhkuda. Kuu aega tagasi aset leidnud rüüstamised shokeerisid pea kõiki. Aga see ei anna ühtki õigustust ajakirjandusele end välja elada ega pursata oma viha Eestis elavate elanike peale
Paraku oleme täheldanud, et “arvamuste paljususe” nimel on lastud trükki igasugust rämpsu. Ühel puhul lubatakse viha külvaval ja ässitaval artiklil omistada Winston Churchillile tsitaat, mille tegelik autor on Jossif Stalin. Teises lehes ilmus autorita artikkel, mis sisuliselt andis kõigile siin elavaile venelastele vene päti staatuse.
Ma tulen ikka ja jälle tagasi selle seisuse küsimuse juurde. Neljas seisus kannab vastutust oma riigi ja rahva ees. Ma ei propageeri truudust valitsusele, kaugeltki mitte. Valitsused saavad aru oma vigadest, möödalaskmistest, tegematajätmistest eeskätt tänu vabale ajakirjandusele. See on seisuse kohustus. Nagu on ka kohustus mitte valetada, mitte moonutada ja mitte destabiliseerida riiki, mida rahvustevahelise vaenu külvamine kindlasti teeb. Kui riik destabiliseeritakse, siis pole enam vaba ajakirjandust ja me teame juba liiga hästi, mida see tähendab.
Mõelgem sellele. Me võlgneme seda muu hulgas ka Jannsenile, kes — professor Juhan Peeglilt sõnu laenates — õpetas Eesti inimesed lugema, laulma ja end eestlasteks pidama ning kes tõi oma ajalehega suure maailma madalasse talumajja.
Aitäh!
