Vähe sellest, et olin oma kooliaastad veetnud puha Paides, elasid mu vanemad tol ajal, millest praegu jutt käib, just selles kortermajas, mille allkorrusele raamatupoodi planeeriti! Ja kõiki seesuguseid seoseid olulisteks pidades otsustasin mängida kolkapatriootlikku aumeest ning võtsin oma kohustuseks lüüa kah selles hasart-mängus kaasa — vaikse lootusega, et no noor nupukas poiss, ju ma ikka ära võidan! Ma ei mäleta enam 30-35 aasta taha, kes just võitjaks tuli, aga iial ei lähe meelest, kui vägevalt mõni kuu hiljem nimepanekuvõistluse lõppedes mokad viltu läksid — kas pettumusest või pealetungivast irvegrimassist. Võitjaks tulnud nimi pani mind imestama ja samas ajas naerma. Parimaks nimeks osutus raamatupood „Paide“. Ei-noh, muidugi polnud selles midagi halba, pood seisab tänini sama nime all. Kui ta oleks ristitud „Punaseks Paideks“, ju siis oleks uus variant olnud „sinimustvalge“.
Ega muud naljakat selles pikalt meeles seisnud loos õieti ei olegi, kui et: nii põhjalikult planeeritud nimetuselt ootas rahvas muidugi midagi eriti tarka ja pahvikslöövat! Aga eks tummakslöömine või jääda ju ka selles poes müüdavate raamatute hooleks. Nüüd, pärast mineviku-meenutust, on andekamad ja püüdlikumad arutlejad teie seast küllap jõudnud arusaamisele, et ju see jutt on kuidagipidi seotud mõne tänapäeva-Eesti teemaga. Õige vastus.
Eesti mainekujundamise projekti-juhi Evelin Int Lamboti enam kui 10-kuine mõttetöö on nüüd siis lõpuks vilja kandnud ja arvatavasti ka tagajärg uudisena teieni jõudnud. 13,3 miljoni Eesti krooni ehk tänase kursi järgi 1,21 Kanada dollariga hinnatud Eesti imago või imidzh on nüüd välja mõeldud. „Töö kiire ja korralik“ ei saa just öelda, aga päris valesti pole midagi kah läinud.
Ah jaa, on just aeg tarvilikud täpsustused paika panna: võistlust kui seesugust ei kavandatudki. Lihtsalt võeti tööle Eesti riigi mainekujundaja ja hakatigi tema igapäevatöö tulemusi ootama. Nüüd jah leitakse tasapisi tehtud kõrvaltöidki: projekti juurde ehk hinna sisse käib ka pikk soovitusnimestik, kus ja kuidas nende teretulemast-siltidega käituda: eks esmalt plakatitena riigi väravatele — sadamaisse, lennuväljadele, rongijaamadesse, trükistesse ja kõikvõimalikele kutsetele; aga neid võib ka Eesti piiril passi lüüa, ja neid võib ümbrikele ja politseiautodele joonistada; miks mitte märkidena rinda riputada nii restorani ettekandjale, poemüüjale või koguni väliskülalist tänaval röövivale pätile! Üleüldse võib ka küsida, kas see teema vajab ja väärib arutamist. Eks seda ole siinmail juba nii palju tehtud, et lehed kirendavad arvamusist ja raadio teravmeelitseb mitmel kanalil.
Taas kisub probleem põhimõtteliseks, ikka sel vanal tuntud ja me riigile lausa märgina iseloomulikuks saanud teemal: kust ja miks tekib meil selliseid suurushulle ideid, mis vaesevõitu riigi rahakotti nii valusalt tühjendavad?! Ma pean päris mõistetavaks oletust, et ühe konkreetse inimese mõttemaksimum ongi seesama lause; aga miks meie üldiselt tark ja terane rahvas niisuguse kummituse all peab kannatama? Päris hästi või isegi paremini kõlbaksid — „Me ootame teid juba ammu!, „Ometigi tulite, no kus te seni olite?“, „Teeme Su heaks kõik, mis suudame!“ vms.. Tuhandeid ammukuuldud-nähtud ja üleilmselt levinud „Welcome'i“ sisuga avaldusi püüdlikult unustades ei saa me (patenti võttes) neid ometigi mujal ära keelata?! Või kui veel pedantsemaks minna, siis ehk ainuomastame ka lihtlabase teretamise?
Loomingulises ühistus nimega Eesti Kirjanike Liit oleks ettepanek Eesti imidzhi loomises osaleda meelsasti vastu võetud arvatavasti ka siis, kui esikoha ehk võidulogo eest oleks lubatud 10.000 krooni. 10-15 literaati oleks osavõtuks olnud garanteeritud. Miks? Esiteks puhtloominguline, enesekatsetuslik huvi. Teiseks igapäevase tegevuse harjumus: ikkagi nuputamise- ehk mõttetöö. Kolmandaks ei ole loomerahvas eriti rahadega ära hellitatud, luulekoguautorid jäävad sageli omadega miinustesse või teenivad väga vähe. Niisiis oleksime saanud tubli tulemuse, millegi poolest kindlasti üllatava. Aga see ei tulnud kellelegi pähe. Sest uudse asja juures ajab ju algatamiseau aru peast ja suure mängu puhul on meeles suured rahad, nõnda siis tehaksegi ettepanek inimestele, kes harjunud ärielu rahadega. Ja siis pole muud kui lao aga miljonid letti. Muidu nagu ei usutaks, et tegemist on üleriigiliselt NII tähtsa lausega!
Ja lõpuks ikkagi: kas päris vanamoodsalt ja lihtsalt tere ja tere tulemast tohib tulevikus ikka mujal kah kasutada kui Eestis? Seda küsin hirmuga pooleks — juhtumiks, kui siin liiga plass hakkab olema.