Siis, kui mina veel tantsumees olin, olivad asjad oopis teistsugused, kui nad nüütsel ajal on.
Kõigepealt tuli muidugist tantsima õppida. Küll sellega oli esteks ikke janti. Polka oli uhke küll, aga lõõtsutama võttis, sunnik. Kui mõne tiiru kudagimoodu ära tegid, siis igistasid nigu einaline. Valtser tundus esiotsa nigu lihtsam, aga sellel olid kah omad vigurid. Alguses pold äda midagi, astusid nigu adra taga ja lükkasid tüdrukut ees, iga ärmooniku passipumpsu aegu panid jala põrmandule, mis kunts see ära ei ole. Aga siis tuli keerutama akata. Sellega tulid kah toime, aga varsti akkas pea ringi käima. Tuba jäi tillukeseks ja teised jäid jalgu. Ja seda kah ei tead, kuna see keerutamise koht tulema pidi. Üteldi, et mees pidada selle ise otsustama. No ma siis otsustasin, aga tüdruk ei saand aru vai otsustas teistmoodu, igatahes segi need jalad meil läksivad. Mõlemal tuju sant ja muidugi mina süidi, tantsupõrandal ei ole miski asi naisterahva süi. Iljem akkasin aru saama, et see on igas asjas nii. Oleks ma seda tead, oleks Kata vanatüdrukuks jäänd.
Tantsu juurde tagasi. Iga asja peab ju inime lõpuks selgeks saama ja mina sain valtserist kah jagu, ainult see keerutama akkamine oleks küll võind jääda vallavanema otsustada. Et kasak toob käsu, kõik jäävad seisma, tõmbavad inge ja siis läheb keerutamine lahti. Tuleb uus käsk, astud jälle peremehe sammuga nigu õige mees.
Leilender oli kõige kergem. Seda lasid ikke töka-töka lühikese sammuga, tegid veikse keerutuse vahele ja töksutasid edesi niikaua, kui pillimees ära väsis. Kuda see suboota käis, seda ma enam ästi ei mäletagi, aga see on küll meeles, et sinna tuli vene keeli juurde laulda, et „papa luubit patselui“ ja tea mis veel.
Aga ega ainult tantsu ei pidand õppima. Sa pidid seda kah teadma, kuda sa tüdruku nurgast keset põrmandut said. Ole muidu mistahes matsimühkam, aga simmanil pidid oskama tsentelmann olla. Kõndisid väärika sammuga üle tare ja tegid neiu ees kena kummarduse, just paraja, mitte liiga sügava, aga ikke aupakliku. Selle ma õppisin küll ruttu ära ja iljem õpetas sõber Kusta mulle teise triki veel. Kui tüdruk pidas ennast uhkeks ja ei taht tantsima tulla – andis korvi, nigu üteldi – siis pöörasid talle viisakalt selja ja kummardasid jälle, aga ästi sügavasti ja aegamööda.
Aga vahel tuli taamide valik. See oli alati valtser ja selle õikas pillimees valju äälega välja. Siis sai iga vanatüdruk tantsida, keda muidu keski poleks võtt. Mehel korvi anda ei sobind, nisukest asja ei old ette nähtud.
Minu käest on küsitud, et kuda mind ja mu lora seal seitungi juures nii kaua on välja kannatatud. Eks see ole kah taamide valik. Vanaste, kui ärrad lehte toimetasid, ei taht minu juttusi keski. Olin nigu vanapiiga nurgas ja kaesin teiste nalja päält. Aga nigu taamid lehetegemise üle võtsid, oli mind vaja ja mina olen vanaaegse kasvatusega mees, taamidele korvi ei anna.
Taamide valik (1)
Meelejahutus | 01 Apr 2011 | Kargu KarlaEesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mõnus lugu, Karla!
Meelejahutus
TRENDING
