Arvo Alas
Saamaks objektiivsemat ettekujutust tarbijate huvidest on Taani turu-uurijad asunud sorima tarbijate prügikottides. Traditsioonilised uurimismeetodid – suulised ja kirjalikud ringküsitlused – ei andvat enam tõepäraseid tulemusi, sest inimesed püüavad oma halbu harjumusi varjata. Sellepärast on kindlam uurida prügikottide ja –kastide sisu, aga see eeldaks täiendusi eraelu privaatsust reguleerivates õigusaktides.

- - - - -

Kuigi Taani turu-uurijad püüavad endiselt ostjate eelistustele jälile saada telefoniküsitluste ja ankeetide kaudu, on nende kõrval hakatud kasutama uusi, efektiivsemaid meetodeid.
Üks neist on ostjate tarbimisharjumustest realistliku pildi saamine, analüüsides nende jäätmeid, ehk otse välja öelduna – sorides nende prügikottides. Asi on selles, et paljudel puhkudel ei anna telefoni- või ankeetküsitlused tarbimisharjumuste kohta objektiivset teavet, sest sageli ei vastata küsimustele ausalt. Ja see on ka arusaadav, kui tarbija meeliskaupadest tahetakse saada terviklikku ülevaadet. Igaühes tekitab umbusku, kui mingi turu-uurija üritab kindlaks teha, kui palju inimene tarbib alkoholi, pille, rasestumisvastaseid vahendeid või pornofilme.

Realistlikku ülevaadet tarbimisest on võimalik saada vaid juhul, kui teadlane ise inimeste tarbimise kohta uuringuid teeb, arvab Kopenhaageni Kaubanduskõrgkooli lektor Marcus Schmidt. Selle turu-uuringute eksperdi sõnul on Taanil ja USA-l turu-uuringute alal ühine suund, mis tähendab, et tarbija jäätmetest tehtud proovid on tootja jaoks kulda väärt. Sest jäätmed ei valeta kunagi.

Arizona Ülikooli arheoloog William Rathje on tegelenud majapidamisjäätmete analüüsiga ligi 30 aastat. Tema juhitud teadlasterühm on uurinud umbes 25 000 eramajadest pärit prügikoti sisu ja külastanud suurt osa USA prügimägesid, et analüüsida tuhandetest tonnidest külmunud jäätmetest tehtud proove. Jäätmeuurimisprojekti The Garbage Project järgi on uuel teadusharul ka nimi: garboloogia.

Teine moodus, kuidas kaupade tarbimise kohta usaldusväärset infot saada, on kauplustes kassade juurde või prügikastidesse visatud kassatšekkide uurimine. Kõik see annab selgema ettekujutuse inimeste ostudest, kui see, mida nad ise räägivad. Sealjuures on tähtis, et tarbija ei teaks, et teda uuritakse. See paneks teda – kas teadlikult või alateadlikult – oma käitumist muutma, räägib turu- ja jäätmeuurija Marcus Schmidt, kes ennustab, et peagi on Taanis märksa rohkem analüüsifirmasid, kes hakkavad sorima võõrastes prügikastides.

Esialgu ei ole Taanis siiski asi nii kaugele jõudnud, et prügiga oleksid hakanud tegelema poliitikud ja seaduseloojad. Võõrastes prügikottides sorimine on ikkagi seotud eraelu puutumatuse ehk privaatsuse rikkumisega. Samahästi võiksid ärimehed ju ka oma kundede erakirju avada, Tõenäoliselt nõuavad edasised jäätmeuuringud ka uusi isikupuutumatuse ja prügikaitsealaseid seadusi.

Märkmed: