See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/taas-helises-koolikell/article19767
Taas helises koolikell
02 May 2008 EE
Tallinna keskkoolide „koondis“ kogunes oma traditsioonilisele kevadisele koosviibimisele pühapäeva, 27. aprilli pärastlõunal. Kohtumine ei toimunud mitte aulas või klassitoas, vaid Toronto Eesti Maja hubases kohvikus, mis suurepäraselt mahutas ära praeguse õpilaspere. Arvatavasti meenutab see aprillikuine kogunemine paljudele meist kunagise taaskohtumise rõõmu kooliaasta alguses septembris.

Saima Varangu helistatud koolikell kuulutas peo algust. Koondise praegune esimees Udo Robi tervitas kokkutulnuid ja andis sõna Heikki Paarale, kes viis meid Tallinna-teemalise luuletuse kaudu taas armsa kodulinna miljöösse.

Ülle Veltmann oli katnud maitsva lõunalaua. Vaikses leinaseisakus meenutasime mitmeid lahkunud koolikaaslasi ja pastor Jüri Puusaagi palve järel nautisime „koolilõunat“.

Õppetööga me end sellisel pidulikul kokkutulekul loomulikult ei koorma, ent pastor jagas kuulajatele siiski mõne õpetliku loo ning rõhutas väärika vananemise tähtsust ja elukogemuste kaudu omandatud privileegide ja tarkuse olulisust.

Nupukad teadlased on „õnnegraafikule“ andnud U tähe kuju. Noorusaastad asuvad U vasakpoolse vertikaali tipus, keskiga viib meid oma keeruliste probleemide ja muredega U madalamaisse punkti ja – kui meeldiv! – elu teises pooles algab taas „mäkketõus“. Kõige targemad peaksime olema just oma elu teises pooles. Kuid täht U meenutab meile ka sõna „usk“, mille osa me elukriiside läbimisel ei tohiks alahinnata. Piibli soovituse kohaselt peaksime õppima oma päevi arvestama, sest just nii saame targa südame. Vananemine pole meie valik, küll aga see, kuidas – millise meelsuse ja häälestusega – me oma vanaduspäevi elame.

Lõpuks avanes „õpilastel“ tore võimalus vaadata Johannes Tanneri huvitavat DVD-d „50 aastat eemal Eestist“, mida väga nauditi. Puudutas see ju nii või teisiti meie kõigi saatust ja elu. Suur tänu meistrile tähelepanuväärse ja suure töö eest! Siis, kui õppisime Tallinna koolides, poleks me osanud sellisest võimalusest unistadagi. Aga mis seal imestada – eks vahepeal ole ju isegi sajandi number muutunud.

Suur tänu kõigile, kes seda toredat kevadist kokkusaamist aitasid korraldada ja meie ilusat tava muutunud oludest hoolimata ikka veel elus hoiavad.

Kohtumiseni järgmisel aastal!
Märkmed: