Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ Simmareed on alati populaarsed. Ja oodatud. Ning lähevad eranditult täissaalidele. Kõik võib-olla ei pääsegi vaatama. Mõnele ei sobi õhtune aeg. Ja teised tahavad uuesti näha... Neid kõiki põhjusi arvesse võttes otsustas koor tänavust, arvult kaheksandat Simmareed, mille pealkirjaks „Ööbik Broadway’l“, korrata päevase üritusega — matineega, mis sai teoks pühapäeval, 5. oktoobril Eesti Maja suures saalis.
Publik sai kolme vaatuse läbi osa mitmetest tuntud ja armastatud Broadway muusikalidest, mida sidus kahe peategelase dialoog ja kus leidsid käsitlemist nii mõnedki üsna elulised küsimused. Ja muidugi kogu show’ga kaasnev lavaline liikumine ja suurepärased kostüümid, mida aeg-ajalt kibekiirelt vahetada tuli, et taas kehastuda ümber uutesse rollidesse.
Võrreldes eelmise, 31. mail korraldatud üritusega oli vahe selles, et seekord ei istutud mitte laudades, vaid ridades nagu kontserdil või teatris. Eks seetõttu oli ka õhkkond saalis pisut erinev — kui eelmine kord sai vaadatu üle vabas vormis laudkonniti mõtteid vahetada, veini ja suupisteid võttes, siis seekord oli atmosfäär ehk ametlikum. Kuid söögi- ja joogipoolis ei puudunud nüüdki, selle eest kandis hoolt perek. Männamaa kohvik. Kuna etendus algas päeval kell 3, võimaldas see sündmust nautima tulla ka vanemal publikul — koolibuss oli kohale toonud grupi „Ehatare“ elanikke, kes just tihti muidu Eesti Majja ei pääse. Aga vanemaealiste kõrval oli vaatajaskonna hulgas ka rohkelt nooremat rahvast.
Kava oli üldjoontes sama, kuid eelmine kord esinenud Järvi Raudsepa asemel, kes hiljuti Eestisse siirdus ja nüüd Rahvusooperis „Estonia“ tantsusamme teeb, astus üles kaks noort: Katriina Isberg tantsunumbriga ja Marielle Voksepp solistina, esitades laulu „Loss pilve peal („Les Miserables“). Esinejaid oli rohkem kui eemisel korral: „Ööbiku“ jätkuvat populaarsust tõestab fakt, et kevadise Simmaree järel liitus sel sügisel kooriga kaheksa uut lauljat, kellest küll mitte kõik ei söandanud sel pühapäeval lavalaudadel oma esimest „tuleproovi“ teha, ent olid ometi ametis ürituse korraldusliku küljega.
Lauljate sõnul on iga etendus natuke teistmoodi: ehk pabistamist vähem ja enesekindlus suurem, kuna kava ju korra juba läbi tehtud. Kui esineski mõningaid pisiviperusi, siis teavad seda ainult kooriliikmed ise, vaatajale saalis paistis aga kõik läbinisti perfektne ja hiilgav. Lavameistrite sõnutsi läks seekord ka lavapildi kokkupanemine lihtsamalt — kaheksa tunniga (mis ometi nagu üks terve tööpäev ju!), võrreldes eelmisel korral kulunud kaks korda pikema ajaga.
Kuna Simmaree VIII, „Ööbik Broadway’l“ sisu sai põhjalikumalt käsitletud eelmisel korral (vt. Eesti Elu nr. 24, 11. juuni 2003), siis seda seekord ümber jutustama ei hakka. Tegemist oli igati suurepärase lavalooga, mis jättis hea tuju ja rõõmsa meele kahtlemata igale saalisviibinule ja muusikalihelid helisesid veel tükk aega kõrvus.
Simmaree lõppedes astus ette koori esinaine Mari-Ann McConnon, tänades kõiki ja kinnitades, et see on kooriliikmete ühise töö tulemus — oma panuse andsid kahtlemata kõik, nii solistid, puusepad, elufilosoofid jpt. Käsikirja autoriks oli Anne Altosaar, kes on varemgi Simmareesid kirjutanud ja kel oli ka solistina roll. Lavastajaks Andres Raudsepp, samuti solist. Esinaine mainis ka kooriliikmete järgmise põlvkonna talente — Katriina Isberg ja Marielle Voksepp, kes kindlasti tulevased ööbikud. Kõigile, kelle äramainimine läheks siinkohal pikale, kuulus esinaise suur tänu, ning otse loomulikult ka publiku oma.
Taas üks väga oodatud sündmus: „Ööbik“ laval!
Kultuur
TRENDING
