Oli aasta 1967, kui pühitsesime Kanada 100. juubelit. Londoni algkooli 1000 väljavalitud õpilast olid kaua harjutanud, et laulda ühise koorina juubelipidustustel Treasure Island Gardens’is. Ka mina olin nende seas, aldirühmas. See oli minu esimene esinemine nii suure ühendkooriga. Kes oleks siis aimanud, et 23 aastat hiljem laulan Eestis üldlaulupeol Estonia koori ridades koos 25.000 lauljaga, ehkki seekord sopranina?
Roman Toi juhatamas Segakoori Estonia.
Arhiivifoto
Arhiivifoto
Estonia Kooriga liitusin 1979. aastal – selle võimsa koori algaastail. Maestro Roman Toi õpetusel tutvusin koori laialdase repertuaari ja muusikanüanssidega. Laulude hulgas oli nii tore „Tuljak“, aga ka tõsisem „Eks teie tea“, mida mäletasin ajast, kui mu isa laulis Londoni Eesti Segakoori bassirühmas. Nii oli siis igati meeldiv olla Estonia koori liige. Arvukatest kontsertesinemistest ja -reisidest on mällu sööbinud huvitavaid ja ilusaid mälestusi.
Laulsime Petlemmas jõuluööl. Oli erakordne, et ajalooliselt nii tähtsas paigas seisab üks koor, kes on Kanadast kutsutud eesti keeles laulma! Enne lavale minekut harjutasime raekoja saalis, kui äkki tuli käsk katusele minna. Kohalik CTV uudistemees oli nimelt kuulnud, et olime saabunud Torontost ja ta soovis meid filmida, nii et me laul Petlemmast jõuaks eetrisse Toronto aja uudisteks. Mõtlesin siis – kui tore, et saame oma lähedastega nii erilisel viisil jagada jõuluõhtut!
Iisraeli ringsõidult on veel meeles esinemine mõnedele eestlastele En Gev’is, kes olid ülitänulikud meie laulu kuuldes. Elanud Eestist eemal juba aastaid, ei olnud nad selle aja jooksul eesti laule kuulnud. Haruldane soe tunne oli südames.
Meenub kontsertreis Chicagosse. Lennuväljal mainis üks koori liige, et läheme sinna laulma. Äkki küsitleb Ameerika immigratsiooniametnik üsnagi teravalt: kes teid kutsunud; kus te laulate, kui palju teile makstakse jne, kuni selgus, et oleme vaid amatöörkoor, kes läheb laulma oma rahvuskaaslastele ja et tööluba meil vaja ei ole. Õnneks oli selleks ajaks kohale jõudnud ka üks meie hädavajalikest tenoritest, kes peaaegu oleks lennust maha jäänud. Koori häälerühmade tasakaal oli sellega tagatud.
Ja kas mäletate, kui laulsime Ontario Place’is Neeme Järvi taktikepi all „Mu isamaa, mu armas kodu, Eesti“ Sibeliuse tuttavate helide järgi. Külmajudinad käisid mööda selgroogu alla selle võimsa pala finaalis. Ja kui laulsime koos Cathedral Bluffs orkestriga Händel’i Messiat? Või kui esinesime Estonia kontserdisaalis, Carnegie Hall’is, Melbourne’i Concert Hall’is või siinsamas Torontos Roy Thomson Hall’is? Meelde on jäänud ka väiksemad kohalikud esinemised, kas Eesti Kodu perele, Peetri kogudusele või Eesti Majas „Kevadnootide“ kuulajaskonnale.
Ja siis muidugi 1990. aasta suvel aset leinud üldlaulupidu Tallinnas, kus Segakoor Estonia oli üks esimesi välismaa koore, keda kutsuti laulupeole laulma. Milline harras tunne! Seistes laululaval, sellesama tuttava poolkaare all, oli vaade rahvamassile lihtsalt vapustav. Ja kui kord laulma hakkasime, tegime seda siiralt ja julgelt, suure austuse ja armastusega. Roman Toi, kes ise oli audirigent, oli meie repertuaari hästi viimistlenud, nii et laulud voolasid sujuvalt. Ja lõpuks, kui lauluisa ise, Gustav Ernesaks tuli „Mu isamaad“ dirigeerima, voolasid meie rõõmupisarad, et saime sellest ajaloolisest sündmusest osa võtta.
Mälestusi on nii palju, olin ju Estonia koori liige pikka aega, aga nüüd olen mitu aastat eemal olnud.
Kui käisin kevadel filmi „The Singing Revolution“ vaatamas, tuli kohe igatsus eesti koorilaulu järele. Kui sain kutse tulla Estonia koori juubelikontserdil kaasa laulma, teadsin kohe, et tuleb minna!