Eesti Vabariigi 15. taasiseseisvusmispäeva, mis sel aastal langes pühapäevale, tähistati ülemaailmselt nii kodu- kui välismaal. Tõenäoselt mitte kuskil pikemalt kui Torontos eesti vanurite puhke- ja põetuskodus Ehatare, kus praegu veedavad vanaduspuhkust üle 100 kaasmaalase. Siin elavad vanurid on sündinud Eesti Vabadussõjale eelnenud või järgnenud aastail, saanud täieliku või osalise hariduse eelsõjaaegses Eesti Vabariigis, kaasa elanud kodumaa tolleaegsetele rõõmudele ja katsumustele, võidelnud sõna ja relvaga oma riigi ja rahva eest, kuigi tihti võõras mundris. Nüüd naudivad nad teenitud puhkepäevi noorema põlvkonna poolt hästi juhitud hooldekodus, mille nimeks on sobivalt valitud Ehatare.
Taasiseisvusmispäev, millega tähistatakse pikaajalise okupatsiooni lõppu kodumaal ja uue elu algust, ei oma sellist tähendust ehatarelastele kui Eesti Vabariigi aastapäev veebruaris või Võidupüha ja jaanipäev kesksuvel. Seda nimetas oma kõnes ka Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask, kes oli kõnelejaks neljapäeval, 17. augustil 2006 Ehatare parklas korraldatud vabaõhu aktusel ja piknikul. Hr. Kittask rõhutas eakate väliseestlste suurt panust Eesti ideaalide kaitsmisel ja sälitamisel paguluses, mis lõppkokkuvõttes viis ka Eesti taasiseseisvumiseni 15 aastat tagasi ning tänas kohalviibinuid selle missiooni täitmise eest.
Suurepärase ilmastikuga taasiseseisvumispäev algas ehatarelastele juba varahommikul lipuheiskamisega, mida toimetas Eduard Kolga. Sellele järgnes keskpäeval piknik, millest võisid osa võtta ka külalised, esines Eesti Kodu laulugrupp „Naabrid“, musitseerides August Tuvikese akordionisaatel, duetina esinesid Ehatare tegevusdirektor Rosemarie Lindau ja Avo Kittask, kes on nii osav kõne- kui ka hea laulumees. Rikkaliku toidulauga pikniku läbiviimisel olid personalile abiks Ehatare vabatahtlikud. Nii elanike kui külaliste hulgas liikus ringi hoolduskodu administraator Ruth McFarlane.
Laupäeval, 19. augustil peeti elanike omavaheline koosviibimine, mis oli erakordselt rahvarohke. Tegevusdirektor Roosi, nagu teda siin kutsutakse oli jällegi „tules“. Ta saatis ühislaule süntesaatoril ja oli laulusolistiks. Kõlasid ennesõjaaegses Eestis lauldud viisid, kuid ka mõned uuemad tänapäevasest repertuaarist.
Nii öelda „õigel“ päeval, s.o. 20. augustil heisati jällegi sini-must-valge trikoloor. Lauldi „Hoia, Jumal, Eestit“. Lipuheiskamisel viibisid ka EV auasekonsul Kanadas Thomas Heinsoo ja tema isa Ilmar Heinsoo, endine EV aupeakonsul Kanadas, praegune Ehatare elanik. Kolmepäevaste „pidustuste“ lõpetamiseks vaadati videofilmi kodumaal mõni aasta tagasi toimunud lipuheiskamisest iseseisvuspäeva hommikul Tallinnas Toompeal.
Võiks ainult juurde lisada, et tõenäoselt elasid samad vanurid noortena läbi l933. a. selleaegse Eesti Vabariigi 15. aastapäeva tähistamise, mida tehti suurejooneliselt. Umbes samal ajal hakati kasutama ilutulestikku meie linnades, seda eriti talvisel iseseisvuspäeval, mis on külmal ja pimedal aastaajal.
