I
Ei, välis-eestlastele pole taasiseseisvuspäev sugugi nii enesestmõistetav.
Esiteks oleme siin Läänes alati pühitsenud Eesti Vabariigi aastapäeva ja kesksuvist võidupüha koos suvepäevadega. Lisaks peetakse Stockholmis, New Yorgis, Torontos ja mujalgi tänaseni ametlikult lugu Tartu rahu ja Tartu ülikooli aastapäevadest, 14. juuni küüditamispäevast, aga üldiselt ka jüri- ja emadepäevast. Suurimaid rahvahulki on aga alati kokku toonud jõululaupäeva-jumalateenistus. Et kogu rahvas ära mahuks, pidi jõuluteenistusi Torontos 1987. a pidama koguni seitse! Nii et milleks vajaksime veel uusi rahvuslikke pidupäevi?
Teiseks tekkis Eesti mõneaastase vabanemisprotsessi vältel teisigi sõlmpunkte, terve plejaad tagantjärele meenutatavaid kuupäevi, mis kõik sillutasid rohkem või vähem teed taasvabanemise suunas. Väga raske oli kaugemal viibijail ütelda, milline oli neist kõige otsustavam, kõige magusam. Keeruline on seda kõike vaagida tänagi, küllap ka Eestis.
II
Meenutagem kõigepealt näiteks 1988. a. aprillis, pärast Hirveparki ja loomeliitude pleenumit, ning olgugi ametlikult perestroika toetuseks, ja väidetavalt isegi nn julgeoleku toetusega (?) loodud Eestimaa Rahvarinnet. Ilma selleta ei saa ette kujutada kõike järgnevat - nagu Tallinna plahvatuslikult meeleolukaid öölaulupidusid juunis, kust levis kulutulena meie uus super-logo „laulev revolutsioon“. Ärgem unustagem ka septembris toimunud lausa müstilist ja müütilist mitmesaja tuhande entusiastlikult loitsiva osalejaga „Eestimaa laulu“. Unustada ei tohiks ka ülemnõukogu (veidi ebamäärast kuid siiski!) ENSV suveräänsuse deklaratsiooni novembris.
1989. a kuulutas (vaat et „punane“!) ülemnõukogu 24.veebruari ametlikuks iseseisvuspäevaks ja lasi heisata Pika Hermanni torni varem rangelt keelatud rahvussümboli, meie sinimustvalge trikoloori. Augustis avaldati Eestis üle terve idabloki järjekindlalt eiratud 1939. a Molotov-Ribbentropi pakti salaklauslid. See käik pakkus soliidse aluse Teise maailmasõja tagapõhja korrigeerimisele. Järgnevalt viidi läbi tervet maailma haarav ja liigutav Balti kett mööda maanteid Tallinnast Vilniuseni.
Milline neist momentidest siis oli meie hiljem taastatud iseseisvuse vaatevinklist kõige tähtsam, kõige otsustavam? Aga tee viis edasi, et saavutada enamat.
Mäletavasti arendas 1990. a märtsist saadik meie rahvuspoliitilist tegevust nagu kaksikvõim. Vahel koos, tihti üksteisele risti-põiki vastu, üldiselt aga üksteist täiendavalt, toimisid värskelt, sovetlikul baasil valitud ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi kodanike järjepidevusele rajatud Eesti Kongress. Viimast ja teda juhtivat Eesti Komiteed toetasid kõvasti üle poole miljoni kodaniku ja nende järglase.
Järgnes 1991. a märtsis edukalt läbi viidud iseseisvusreferendum, ja siis, 20. augustil, seoses Moskva kurikuulsa putshiga, kuulutas ülemnõukogu Eesti Komitee toetusel välja Eesti taastatud iseseisvuse.
See puht deklaratiivne käik ei saavutanud ju õieti midagi erilist. Kõik tundus veel väga ebamäärane, isegi ohtlik. Mart Laar mäletab, kuidas sel hetkel tundunud tõenäolisemana, et asi lõpeb kas metsas või Siberis. Andres Tarand valmistas ette ülemnõukogu põranda alla viimist. Tulevik hõljus veel üsna paksus udus. Kuskil tulevikus ootas otsustav moment: Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamine Venemaa presidendi poolt. See toimus juba 24. augustil ning see uudis lõi tõepoolest uksed pärani Eesti rahvusvahelise staatuse taastamiseks. Ees seisis ka N. Liidu üha kiirenev allakäik ja kuulsusetu surm detsembris.
Eestis areng jätkus. 1992. a suvel saime oma raha ning koos sellega iseseisva ja saksa tugevale margale rajatud majanduse. Rahva üldhääletus võttis vastu värske, kuid ikkagi riiklikule järjepidevusele rajatud põhiseaduse. Seegi ülitähtis moment! Sama aasta septembris toimusid esimesed presidendi ja parlamendi valimised. Ning 1994. a 1. septembriks viidi lõpuks Vene väed Eestist välja. Lõppes võõra võimu okupatsioon ja hävitav anastamise poolsajand!
Niisiis - tähtsaid ja otsustavaid momente leidub ülaltoodud lühiloetelus päris ohtralt, järelikult ka meenutatavaid kuupäevi.
Neist valis riigikogu pärast mõningaid arutlusi rahvuslikuks pidupäevaks 20. augusti. Miks mitte? Sobib ka pagulas/lääne-eestlastele, nagu ka Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Seda kuupäeva, 20. augustit, pühitsetakse välis-Eestis juba üsna märkimisväärselt. Küllap on selle kuupäeva promomiseks välis-Eestis aidanud kaasa ka nn. uustulnukate grupid, s.t. uue laine Eestist väljarändajaid.
III
Igal ajal tasub meeles pidada, et iseenesest ei juhtu maailmas midagi. Kõige toimiva taga leidub inimene, inimestest koosnevad huvigrupid, kes teevad tööd, võitlevad, higistavad, nutavad, kardavad, aga vahel ka rõõmustavad. Ilma inimeste ennastohverdava pingutuseta poleks ajavahemikul 1988-1994 ka Eestis suurt midagi toimunud.
Samas tuleb tunnustada erinevaid perspektiive. Kus aktiivne Juku avastab ägeda võimuvõitluse Rahvarinde ja Eesti Kongressi, ning kasvõi Savisaare ja Kelami vahel, seal hoomab Juhan külma sõja lõpufaasi. Ta silme ees avaneb USA ja NATO süsteemne üleolek ja rahulik seljavõit N. Liidu ja Varssavi pakti üle, kus tähtsamateks momentideks kujunesid ehk Saksamaa taasühinemine 1990. a. oktoobris ja Jeltsini resoluutne vastuhakk Moskvas vaevalt aasta hiljem. Samas teame, et üks sõltub teisest. Ja et ka julgelt edasirühkival eesti rahval ja ta esindajatel olid tollal oma laienevad ja kasvavad rollid kõiges, mis toimus ka makroperspektiivis, näiteks Moskvas. Veel on vist vara rääkida Lennart Meri rahvusvahelisest tähendusest 1990-ndail aastail, tema mõõtuandvast mõjust Euroopa ja maailma tipp-poliitikutele, aga kunagi küpseb aeg ka selleks. Mõistagi sõltus Meri kõigest Eestis toimuvast, see ta rahvusvahelise argumentatsiooni ja positsiooni põhi oligi. Nüüdsel ajal võib leida rootsi suurima lehe „Dagens Nyheteri“ laupäevases ristsõnas nagu enesestmõistva küsimuse „Eesti poliitik ja kirjanik?“, millele peab rootslane vastama nelja tähega, esimene neist M…
IV
Aga käesoleva juubeli kuupäev 1991. a. 20. august seostub hoopis teiste isikute juba legendaarseteks kujunenud panustega. Tahes tahtmata jäävad fookusesse Tallinn ja ülemnõukogu ning olgu need siis sel puhul pisut pidulikult esile tõstetud:
- Kõik mehed ja naised, kes julgesid teletorni juures silmitsi vastu seista raskelt relvastatud võõrvõimule,
- Need naised ja mehed, kes Vabaduse väljaku 20. augusti keskpäeva miitingul kategooriliselt nõudsid iseseisvuse väljakuulutamist ja lisasid seega selgroogu veel kõhklevale ülemnõukogu enamikule,
- Ülemnõukogu delegaadid Liia Hänni, Jaak Jõerüüt ja Marju Lauristin, kes varakult soovitasid iseseisvuse väljakuulutamise puhul rahvuslikku ühtsust, s.t. koostööd Eesti Kongressi, ehk Eesti Komiteega,
- Veel kord Liia Hänni ja Marju Lauristin, nende võimekuse ja operatiivsuse eest praktilise rahvusliku konsensuse leidmisel: luua ülemnõukogu ja Eesti Kongressi pariteetsetel alustel Põhiseaduslik Assamblee,
- Arnold Rüütel, ülemnõukogu presiidiumi esimees, kes ei kõikunud impeeriumi esindajate pealekäratamiste ees, kes suutis veenda Venemaa presidenti Jeltsinit tunnustama Eesti iseseisvust ning kes läbinisti arvestas Eesti Komitee riiklikule järjepidevusele rajatud seisukohti,
- Edgar Savisaar, Ministrite Nõukogu esimees, kes hilja naasnuna õnneks eriti ei sekkunud aruteludesse, vaid pidas vähemalt korda- ja rahupidavaid ühendusi vene komandöridega ning ajas autoriteetselt asju teletorni okupeerivate sõdalaste jõukudega,
- Ülo Nugis, osav ja jõuliselt sihikindel ülemnõukogu keeruliste istungite juhataja ja taastatud iseseisvuse ametlik väljakuulutaja,
- Eesti Komitee esindajad Sirje Endre, Tunne Kelam ja Vardo Rumessen, kes suutsid ületada oma põlastust Rahvarinde/Savisaare/ülemnõukogu vastu, pakkusid avalikult konstruktiivset koostööd ülemnõukoguga, suutsid seal peatada nn. Kolmanda Vabariigi suunas koostatud eelnõu ning tulid Komitee nimel kaasa üldrahvuslikule, edasviivale kompromissile,
- Vene vägede komandörid Eestis, kindral Abdurahmanov ja admiral Belov, Keilas ja Tondil dislotseeruva võimsa 144. motoriseeritud diviisi ülem ja arvatavasti ka kindral Dudajev Tartus (nagu mäletab Ülo Uluots), kes jäid lojaalseks Jeltsiniga ja takistasid Pihkva dessantdiviisi vägede jõukasutamist Eestis.
- Venemaa president Jeltsin, resoluutse vastuhaku eest kõige jõledama reaktsiooni vastu ning ta mõistliku suhtumise eest Eesti Vabariiki,
- Lõpuks olgu enim tänatud kõik 69 ülemnõukogu liiget, kes kl 23.04 hääletasid poolt Eesti Vabariigi TAASTATUD ISESEISVUSELE riikliku järjepidevuse alusel!
V
Mis viga on meil, väliseestlastel olla nii ilusa asja poolt? Pääseti ju legaliseerimast nn. Kolmandat Vabariiki, s.t nõukogulikke riiklikke struktuure, seadusi, piire, sõltuvust Moskvast. Pääseti omaks võtmast kodakondsuse nn 0-varianti, mis hävitanuks taastava soliidse rahvusriigi, eelkõige keele ja meele, eestlasliku palge. Tagantjärele võib vabalt väita, et nii viis ülemnõukogu oma 20. augusti otsusega läbi Eesti Komitee poliitika; olgugi et üle kivide ja kändude ja puhta hirmu mõjul.
Eks see olegi 20. augusti tähtsaim õppetund – jõuliselt viib meid edasi vaid rahvuslik konsensus ehk üksmeel!
