Taavi Minnik arvamustoimetaja
25. märts 2019, 0:15
Kommunism. Pilt on illustratiivne.
FOTO: Maxpark.com
Mul on elus olnud üks kokkupuude küüditajaga. Ühe tuttava Moskva ajalooprofessori äi oli leedulane. Nemad hüüdsid teda Anatoli Jossifovitšiks, pärisnimi oli Antanas.
https://arvamus.postimees.ee/6...
Huvitava saatusega inimene. Sündis 1930ndatel, ema hülgas ta ning seepärast kasvas üles katoliiklikus orbudekodus. 13-aastaselt hakkas NKVD jaoks välja nuuskima metsavendade sugulasi, 18-aastaselt astus hävituspataljoni, osales haarangutes ja küüditamises. Hiljem tegi Leedu komparteis karjääri, siis jäi mingite siseintriigide pärast põlu alla, kolis Moskvasse, kus elas elu lõpuni kesklinnas nooblis Bolšaja Gruzinskaja tänava kompartei nomenklatuuri jaoks mõeldud kortermajas. Sõitis Mercedesega ajal, kui seda said endale lubada vaid kantpead.
Kõige huvitavam oli aga see, kuidas Antanas jäi viimasel 30 eluaastal Vene bürokraatia hammasrataste vahele. Nimelt tahtis ta, et ta tunnistataks Suure Isamaasõja veteraniks. Venemaa seadusandluse järgi on see võimalik, sest Suure Isamaasõja veteranide hulka arvatakse ka need, kes pärast sõda Baltimaades ja Ukrainas «bandiitidega» võitlesid. Kuid elu viskas taadile vingerpussi. Venemaa ametnikud nõudsid talt tõendit Leedu arhiivist, tal seda polnud ja vast oli liiga uhke, et seda hankida. Põhimõtteliselt tegelesid Antanase sugulased taadi elu lõpuni sellega, et seletasid meediaväljaannetes, kuidas Anatoli Jossifovitš tegi tähtsat tööd ja fašistide ning leedu natsionalistidega võitles, kuid teda ei hinnata ja kodumaal Leedus sootuks kurjategijaks peetakse.
Kommunism vajab samasugust, vastuvaidlemist välistavas vormis hinnangut, nagu anti natsionaalsotsialismile.
Mulle tuli see lugu möödunud nädalal meelde, kui valmistasin ette lehe jaoks materjali märtsiküüditamisest. Nõukogude minevikule ja kommunismile antavates ajaloolistes, moraalsetes ning poliitilistes hinnangutes valitseb endiselt kaos. Tegelikult eeldaks see samasugust, vastuvaidlemist välistavas vormis hinnangut, nagu anti natsionaalsotsialismile. Saksamaal toimusid natsismi üle 1940ndatel Nürnbergi protsessid ja 1960ndatel Frankfurdi protsessid. Venemaal tehti 1992. aastal üks ebaõnnestunud katse korraldada protsessi NLKP ja kommunistliku režiimi üle.
Kahju, et sellest asja ei saanud. Ka meil kuuleb praegu, paarkümmend aastat pärast kommunismi langemist mõnigi kord, et «nojah kuriteod olid hirmsad, aga ideed päris head». Tänapäevast sotsialismi ja kommunismi romantikat on raske mõista, sest iseenesest pole kommunism ju vaatamata ohtrale roosale sõnavahule muud kui inimkonna tagasi paiskamine primitiivse ürgaegse ühiskonnakorralduse juurde, kus eraomandi garantiid pole ning võib ära süüa selle, kes sinust madalamal asub.
Mul on tunne, et Antanasele endale jõudis enne surma midagi kohale, sest vanamees kartis viimastel eluaastatel kohutavalt surma ja tast sai harras katoliiklane.
