Eestlased on aastate vältel andnud tõhusa panuse Ameerika kultuurielule, tutvustades sellega laiemale üldsusele ka Eestit. Üks niisugune üritus toimus Huntsville’is, Alabamas, kus sealne sümfooniaorkester, Huntsville Symphony Orchestra (HSO), tõi 8. novembril esiettekandele Taavo Virkhausi 6. sümfoonia. Virkhaus oli aastatel 1989-2003 HSO muusikadirektor ja peadirigent. Ehkki ta praegu kannab tiitlit
Emeritus Conductor, pole side HSO-ga katkenud ja nii tellis orkester Virkhausilt eelmainitud, HSO-le pühendatud helitöö. Teatavasti on Taavo Virkhaus orkestrijuhtimise kõrval ka viljakas helilooja, kelle kontos on suurevormilistest töödest kuus sümfooniat, kaks viiulikontserti ning juba varem Huntsville’ile pühendatud orkestriteos
Fanfare ad Astra.
6. sümfoonial on neli osa ja selle üldmotoks kasutas Virkhaus Huntsville’i linna kui raketi- ja ruumisõidukeskuse motot
The sky is not the limit. Sellele vastavalt on teose esimene osa energiline, optimistlik. Teine, aeglane osa on mõtlik ning selles kõlab eesti rahvalaulu „Kus on, kus on kurva kodu?“ viis, otsekui kaja Eestit II maailmasõjas tabanud õnnetusest. Kolmas osa kujutab ülemeelikut dialoogi löökpillide ja teiste pillirühmade vahel. Neljandas osas aga taastub Huntsville’i motiiv, moodustades osa mõjuvast fuugast, mis arvustuse sõnadel peegeldas Huntsville’i kuulsaima produkti – Kuu reisideks kasutatud Saturni raketi – majesteetlikkust. Sümfoonia esiettekandel oli suur edu; teost tunnustati kauakestva aplausiga.
Lisaks Virkhausi helitööle olid kontserdi kavas (juhatas HSO praegune muusikadirektor Carlos Miguel Prieto) veel A. Borodini „Polovetsi tantsud“ ja S. Prokofjevi kantaat „Aleksander Nevski“.
