Mis teeb ühe kontserdi õnnestunuks, edukaks, jah, isegi vaimustavaks ning erakordseks? Mis annab õiguse seda ülevate sõnadega iseloomustada? Vastuseid küsimusele võiksime anda mitmeid. Selleks annavad põhjust ettekantavate helitööde kõrge kvaliteet, interpreetide suurepärane esinemine, sugestiivne dirigent, rohkearvuline publik, ovatsioonid ja lillede küllus, tulutoov kassasissetulek, ülivõrdes arvustused. See kõik on õige. Ja lubage siiski, et lisan loetletule veel ühe harvem kuuldu. Nimelt, juhul kui kutsutud ja seatud muusikakriitik kaasaelatu mõjul unustab oma ülestähendused kontserdisaali ja peab seetõttu arvustuse kirjutamisel peaasjalikult oma mälule ning emotsioonidele tuginema (mis paraku ei ole alati kõige täpsemad). See tõendabki, et arvustuse koostaja koges kontserdil midagi meelivapustavat. Mainitu juhtus nende ridade kirjutajaga reede, 7. nov. õhtul Toronto Metropolitan United kirikust lahkumisel pärast Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) hiilgavat esinemist.

EFK asutas 1981.a. Tõnu Kaljuste, kes tegutses ka koori kunstilise juhi ja dirigendina 20 aastat. Koori mitmekesine repertuaar hõlmab helitöid gregoriaani laulust alates kuni hilisbaroki ning 20. saj. muusikani, kusjuures erirõhk on asetatud kaasaegsetele eesti tippkomponistidele — Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Urmas Sisask jt.

EFK on salvestanud arvukalt laserplaate; mitmed neist on pälvinud Academy Grammy Awards auhindu. Koostöös prominentsete dirigentide ja orkestritega on koori kontsertturneed viinud Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Jaapanisse ja Austraaliasse. 2001.a. kutsuti EFK kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks nimekas Inglismaalt pärit koorijuht Paul Hillier, kes senini juhatas Hilliard Ensemble't ja tegutses pedagoogina USAs. Vaevalt oleks võidud leida kedagi sobivamat ja paremat sellele kohale. P. Hillierile ei olnud varasemate kogemuste tõttu võõras töö eesti kooriga. Ka oli ta juba salvestanud mitmeid Pärdi ja Tormise helindeid.

Reedese kontserdi kavva oli paigutatud nelja eesti helilooja (Cyrillus Kreegi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise ja Urmas Sisaski) ning samuti nelja mitte-eesti helilooja (Algirdas Martinaitis — leedu, Alfred Schnittke — vene, Galina Grigorjeva — ukraina ning Per Nogård — taani) kompositsioone. Öeldust ilmneb, et Hillier ei näe ega taju Eestit eraldatud fenomenina, vaid Balti regiooni orgaanilise osana, millele ta ka programmi selgitavas eessõnas vihjab. Vaatamata balti rahvaste erinevustele on neil ka midagi ühist ja siduvat. Nende puud, kalad, ilmastik, valged suveööd ja marjad on samad. Seda ühtsust on tunda samuti Balti regiooni rahvaste muusikas.

C. Kreeki võiksime nimetada eesti klassikuks. Laiemalt on ta tuntud laulupidude koorilaulu „Sirisege, sirisege sirbikesed“ kaudu. Ka ei ole kalevi alla jäänud teisedki ta rahvalaulu seaded, sh. vaimulikud rahvalaulud. Kodumaa koor pakkus kontserdi avataktina välja Kreegi kolm originaalkompositsiooni — „Kolm Taaveti laulu“ (104, 141, 121) — hästi kokkupandud helindid kohatiste rahvalaulu sugemetega. Dirigendil ei olnud laulude lahtimõtestamisega probleeme. Ettekanne oli laulude „väljakutsest“ lähtuvalt lahe, sujuv, proportsioonides ja tekstiga ühtuv.

Maailmamainega Arvo Pärt oli esindatud kahe slaavikeelse Psalmiga (117 ja 131). Väikese pingutusega võiksime Kreegi psalme nimetada protestantlikeks. Pärdi puhul ei aita isegi suur pingutus. Vanaslaavi keel ise reedab laulude päritolu ja asukoha — vene õigeusk. Tõsi, Pärdi praegused „kaubamärgid“ — kontemplatsioon, meditatsioon ning müstitsism ei ole veel täielikult domineerimas. Ja siiski, nende suund ning siht on märgatavad. P. Hillier tõi suure Pärdi austajana kõnealused laulud kuuldavale sisseelatuna ja väljajagatult.

Veljo Tormise „Kullervo sõnumiga“ pani koor jalad maha uuel leheküljel. Loetuks loeti ristiusu psalmid ja ruumi tehti vennasrahva soomlaste rahvuseeposele. Kalevala traagiline kuju Kullervo riietatakse minimalismi lõputult tõusvasse-langevasse rüüsse. Tormis, kelle liikumispind hõlmab kogu soome-ugri stsenaariumi, saavutab täistabamuse ka Kullervo puhul. Koori tõlgitsus — sugestiivne ning eepiline. Mõju, mida efektiivselt paisutas meeshäälte tugev ülekaal ettekandes.

Leedu heliloojaist on meile tuttav maalikunstnik ja muusik Ciurlionis. Mees, kes alustas komponistina ja lõpetas lõuendiga. Nimi Martinaitis on meile aga paraku võõras. Hindame seda enam Hillieri valikut — temagi mahub mugavalt Balti regiooni. Martinaitis on eksperimenteerinud eritehnikate ja -vahenditega. Tema kavas olnud „Alleluia“ ei tõlgenda üksnes selle sõna ja mõiste heledat külge, vaid tõstab liniku ka selle aimatavalt tumedamalt poolelt. „Alleluia“ polüfoonilise joonistuse kontuurid toodi esile selgelt.

Kava esimese poole lõpunumbrina kõlas vene helilooja A. Schnittke „Kolm vaimulikku laulu“, millega pöörduti tagasi religioosse muusika juurde. Schnittke, kelle loomingut püüti Nõukogude võimu ajal sordiini all hoida, on endale ülemaailmse tunnustuse võitnud esmajoones virtuooslike orkestripaladega. Ent ka vokaalidioom ei näi talle ülejõu käivat. Ta reedel esitatud laulud baseeruvad ortodokskiriku liturgial. Taas nautisime Hillieri siirast tõlgitsust.

Pärast vaheaega astus kuulajaskonna ette õhtu ainuke naiskomponist — ukrainlanna Galina Grigorjeva, kes end praegu Tallinnas muusika alal täiendab. Tema „Lahkumisel“ eksamineerib surma puhul toimuvat ihu ja hinge lahutusprotsessi. Sageli esile tõusvate tumedate värvidega maalib ta lõuendile elu eksistentsiaalseid küsimusi, juhtides oma rännaku sihtpunkti „Alleluia“ hüüetega.

Väike Taani on maailmale kinkinud teise põhjamaise Sibeliuse, nimelt helilooja Carl Nielseni, kelle sümfooniad on jõulised ja täis üllatusi. Ka P. Norgård ei põlga ootamatusi. Ta „Talve hümni“ stardiblokiks on talvemaastik, mis peatselt sukeldub introspektiivsesse vaatlusse. Ettekandes pääsesid mõjule laulu seesmine pinge ning tunglemine.

Väliseestlastele ei ole Urmas Sisaski nimi võõras. Helilooja „Eesti Missat“ on ette kandnud Toronto koorid, kusjuures selle üks osa „Sanctus“ näib eriti populaarne olevat. Reedene igati õnnestunud kontsert lõpetati Sisaski „Gloria Patriga“ millest esitati viis osa. Helitöö, mis selgelt tõendab, et ka rütmiline elastsus-nõtkus pole võõras vaimulikule muusikale.

Lisapalana esitas koor ühe Mart Saare rahvalaulu seade. Loomulikult — perfektsust puudutades.

Kui ma ei eksi, oli 7. nov. kontsert dirigent Paul Hillierile teiseks ja EFK-le kolmandaks etteasteks Torontos. Võisime rahuldustundega nentida, et uus koorijuht on säilitanud koori kõrge taseme, võibolla repertuaari osas isegi spektrumit laiendanud. Juhatamistehnikas on P. Hillier säästvam oma eelkäijast, mitte aga kõlapuhtuses, täpsuses, kooslaulus, tõlgitsuses ning diktsioonis. Reedene programm oli puhas igasugustest kaasaegsetest koorilaulu lisanditest — karjumised, sosistamised, müra, paugud, venitatud pausid ja muu selletaoline. Mida tehti, tehti klassikalisele ja eriti ortodoks-kirikukoorilaulu raamistikule toetudes.

EFK kontsert läks täismajale. Aplausi oli palju. Jäädi lootusrikkalt ootama koori järgmist Toronto külaskäiku.

Märkmed: