Eesti keeled ja Jaak Johanson, Riho Sibul. Sabaga täht. Hitivabrik, 2002, 48:49
Eesti keeled — kes nad on, kust nad tulid, mida nad mängivad? Põnev nimi, osavalt valitud nelikule, kes võlub kandlelt ja kitarrilt nii taeva- kui maalähedaseid viise. Kitarrist Ain Agan kuulis kord, kuidas Tuule Kann kannelt mängis ning see inspireeris kvartetti looma. Agan tunnetas, kuidas rahvapill, kannel, annab edasi seda kõla, mida kitarril luua pole võimalik.
Loodi dzhäss-folkansambel. (Kuigi see kategooria ei kirjelda kuidagi, mida Eesti keeled edasi annavad. Maailm vajab kategooriaid — ja parema puudusel siis tarvitame seda). Kaks kitarri, kaks kannelt. Agan akustilisel kitarril, Jaak Sooäär elektrikitarril, Kann kandlel ning Pille Karras bass-kandlel. Sulasid nii ühte, sobisid niivõrd kokku, et koosmängust sündis instrumentaalplaat „Holy Lake”. Seda salvestades sai selgeks, et nende muusika teljeks ongi kannel.
Soov lisada pillikeeltele ka inimkeel laulu näol, tõi kaasa Jaak Johansoni ning Riho Sibula liitumise ansambliga, tulemuseks on käesolev plaat. „Sabaga täht” tunnistati sel kevadel Eesti Fonogrammitootjate Ühingu poolt Eesti muusikaauhinda väärivaks. Aasta etno-folkartisti tiitli saamine ei tähenda muidugi sedasama, mida siin mandril või rahvusvaheliselt Grammy, aga mõte on sama — kodumaa parim ansambel oma kategoorias.
Mulle need kategooriad eriti ei istu, kuna hea muusika on alati hea muusika. Seda „Sabaga täht” kahtlemata on. Lahtrisse asetamine siin paika ei pea — kandlelt bossat või dzhässi võluda — kas see on etnofolk? On ju Agan dzhässmuusik, peeti ansamblit alul dzhässansmabliks. Eeskujuks on minevikust võtta „Collage'ilt” rahvalaulud, regilaulud dzhässi tõlgenduses. Ei tea, miks just etno-folk, aga miks norida, kuna plaat on tõesti hea.
Lisada võiks, et siin plaadil leidub ka ürgse ja moodsa abielu loomulik, lapse kõrvalt ka tänapäeva suunitlus — fusion — palal „kaamos.ee”. „Sabaga tähelt“ on kuulda ka nn post-rock’i ehk eilse päeva ulgumise kajasid, seda tunnetades kõige enam Riho Sibula praeguses inkarnatsioonis lauljana. Mees, kes oma kõrisõlme (ja vahel teiste kuulmist) tappis UltimaThule'ga, on nüüd „viskismooth“, sametise häälega (mida kinnitab kõige paremini ta mullune salvestus Estonian Dream Big Bandiga, mis oli ka Eesti grämmi võitja, parima dzhässplaadi kategoorias). Jaak Johansoni häält aga kuuleme siin paraku liialt vähe.
Esimene pala CD’lt juba paelub — „Veel üks ajalugu” algab kandle sissejuhatusega, lõpeb aga kuidagi poolikult — nagu lubadusega, et tuleb veel, paremat. Plaadi nimipala ongi järgmine. Agana akustiline kitarrisoolo viib tasasele taevakaarele, mida kinnitab ka tekst. Kahjuks pole CD ümbrisel teada antud, kes on sõnasepad — aga see on ka ainukene puudujääk. (Albumikujunduse eest võitis Martin Pütsepp samuti Eesti muusikaauhinna, seekord arvestati iga kui viimast plaati igast võimalikust kategooriast).
Kolmanda palani, „Linnud ei tulnud”, jõudes oleme juba Eesti keelte haardes, kinni nende musikaalses võrgus, mis vaikselt kasvavana võtab üle kuuldetaju. Alle-aatakse („Alle-aah”), lauldakse mere tagant, tunnetatakse looduse mõju („Virvendus”, „Valgust valgub”) ollakse nii maad ligi kui hõljumas taevavõlvil. Jaak Johanson on kunagi täheldanud, et temale eesti rahvamuusika mängimine ja interpreteerimine ei tähenda kuidagi maalähedust, pigem taevalähedust. Sellega saaks ehk CD kuidagi kokku võtta, eirata neid kategooriaid, mida millegipärast on publikule, arvustajatele tarvis. Võib ju võrdlusi teha, inspiratsioone märgata (mainimata ei saa jätta siin Pat Methenyt Sooääre mängule, eriti tunda plaadil „Videvikul“), kuid see vähendaks Eesti keelte omapära. On nad ju muusikud, kes on sidunud end kandle telje külge, sabata tähena valgustavad rahvamuusika maailma moodsamaid tõlgendusvõimalusi ning sellest on aru saadud, hinnates ja auhinnates.
Teatavasti avatakse sügise lõpu poole taas Toronto Eesti Majas raamatu- ja plaadiäri. Soovitaks poepidajatele „Sabaga tähte” letile varuda. Agana idee on vilja kandnud, Eesti keeled tunnevad oluliselt keelt, mida kõneleme, peegeldavad seda oivaliselt oma „etno-folk” muusikalises nägemuses.
Taevalik kõla, teljeks kannel
Kultuur
TRENDING
