Pealkirjast on pool laenatud, teine pool on minu enda oma. Moodsat muusikat tutvustav kontsert, mis leidis aset reedel, 18. märtsil, kandis nimetust „Rebirth”. Asukohaks oli Heliconian Hall Toronto kesklinnas. Elamus, mille see kontsert pakkus, oli taevalik. Seda võin julgelt välja öelda, kartmata, et keegi mind süüdistaks liialdamises.
Kontserdil osales kaks kolmikut ja üks üksikvõitleja. Esimese kolmiku moodustasid heliloojad Caleb Chan, Mitch Renaud ja Riho Esko Maimets. Teise kolmikusse kuulusid interpreedid Patrick Power – kitarr, Kaili Maimets – flööt ja Etienne Levesque – marimba. Omaette kategooriasse tuleks paigutada luuletaja Lara Bozabalian, kes esitas oma loomingut.
Juba kontserdi asukoha valikuga oli loodud eriline atmosfäär. Yorkville mõjub kuidagi euroopalikult, sealseil tänavail jalutades ei tunne sa end torontolasena. Kontsertsaal, kunagine kirikuhoone, on väike ja hubane, nagu loodud intiimseks musitseerimiseks. Omapärane instrumendikombinatsioon tundus paljutõotav.
Kontserdi mõlemad osad koosnesid kolmest muusikapalast ja mõlemad juhatati sisse ning lõpetati luuleettekandega. Kõigi noorte kunstnike esinemises oli midagi endastmõistetavat ja sundimatut, nende igapäevane tänavariietus mõjus kuidagi koduselt, vabana vähimastki formaalsusest. Esitatud loomingu helivärv tõestas, et loojad tundsid oma instrumente ja kasutasid neid oskuslikult.
Riho Maimetsalt oli kavas kolm pala: „Lumena” flöödile ja kitarrile; „Contemplation”, milles olid rakendatud kõik kolm ülalmainitud instrumenti; ja „Aftermath” soolokitarrile. Esimese pala pealkirjast otsis siinkirjutaja võõrapäraseid sugemeid, kuni ingliskeelne tõlge „when I was snow” ta maarjamaiste juurte juurde juhatas. Helitöö ise, millega kontserdi muusikaline osa avati, lõi just lumikarge meeleolu – lund valgus alla paksude räitsmetena, seda keerutas pihuliselt tuulevihinal, paisus kohati isegi tuisuks, kuid lõpptulemusena jäi vaibana katma kõike tuhmi ja ebameeldivat. Riskides rängalt möödalaskmisega, edastan oma mulje, millest ma kogu kontserdi vältel ei vabanenud: tundus, nagu kuulaksin korraga Heino Ellerit ja Arvo Pärti.
Ka teiste, siinkirjutajale võõraste heliloojate looming mõjus värskendavalt ja vaimu ergutavalt. Puudusid kriiskavad dissonantsid ja hoolimatu lärmakus, millega kiputakse moodsat muusikat seostama, küll õigustatult, küll õigustamata. Sel õhtul võis nautida kangakudumist, kus lõim klassikaline, kuid kude tänapäevane. Tulemuseks oli sajandeid ning generatsioone ühendav kaunis muster.
Oma luulet esitav daam sobis kavasse paremini, kui arvata võinuks. Tema etlemises oli kaasakiskuvust, tema esinemine oli dünaamiline, saadetuna veenvaist žestidest. Kuigi nii mõnedki teksti nüansid läksid saali akustika tõttu kaduma, suutis ta kuulajaskonda paeluda oma loomulikkusega.
Kontserdi publik oli haruldaselt soe ja ettekandeid kviteeriti tugevate ovatsioonidega. Nii mõnedki, kes ilmusid kontserdile ehk teatud reservatsioonidega, lahkusid kergendustundega, et moodsat muusikat ei maksa karta. Paljud said unustamatu elamuse. Lubatagu mul paigutada end viimaste hulka.
