Eelmises lehes sai Kanada valimisi puudutavas loos vihjamisi mainitud peaminister Paul Martini poolt väljakäidud ideed eemaldada Õiguste ja Vabaduste Hartast notwithstanding klausel, mis rakendus alles a. 1982 ning mida on kasutatud vaid haruharva, föderaalsel tasandil aga mitte kordagi. Tegemist on mõistega, mida üheselt tõlkida polegi võimalik. Kuna selle kohta on palutud lähemat selgitust, teeme seda allpool.
Õiguste ja Vabaduste Harta paragrahvi (sektsiooni) 33 on hakatud nimetama „valvekoeraks“, mis muudab võimatuks konstitutsiooni §2-ga vastuolus olevate seaduseelnõude menetlemise ja vastuvõtmise. Kõnealune paragrahv käsitleb Kanada kodanike fundamentaalseid õigusi — südametunnistuse-, usu-, mõtte-, veendumuste- ja väljendusvabadust. See puudutab ka §§ 7—14 (legaalsed õigused) ning §15 (võrdsus seaduse ees ja võrdne õigus seaduse kaitsele). Samas ei saa §33 rakendada demokraatlike õiguste, keeleküsimuste ja liikumisvabaduse reguleerimisel.
Peaminister Martin on selgitanud oma valimiskampaania raames toimunud esinemistes, et võimulepääsemise korral jätab ta Kanada Ülemkohtule lõpliku sõnaõiguse selliste okkaliste probleemide lahendamisel nagu vangide hääletamisõigus, polügaamia ja kirikute kohustus laulatada samasoolisi.
Sisuliselt antaks kõnealuse, äärmiselt olulise klausli eemaldamisega kohtutele piiramatu õigus otsustada, mis on konstitutsioonile vastav ja mis mitte.
Niisiis, kohtud hakkaksid näiteks määrama, kas mees võiks olla samaaegselt abielus kahe või enama naisega, kui tema usutunnistus või -vabadus seda lubavad. Isikuvabaduse põhimõttest lähtuvalt võib aga ülemkohus äkki otsustada, et lastepornograafia-alaste materjalide levitamine on seadusega lubatav. Ja parlamendil poleks selles osas siis enam mingit sõnaõigust.
Kui endine peaminister Pierre Trudeau tegi 1980-ndatel ettepaneku taastada konstitutsioonina Õiguste ja Vabaduste Harta, vaieldi selle üle tuliselt ja paljud provintsid olid selle vastu, kartes, et just niiviisi antakse kohtutele liiga suured õigused. See mure oli ka põhjendatud, kuna harta on oma üldsõnalisuse tõttu mitmeti tõlgendatav. Nii näiteks on §15 kohaselt kõik kanadalased seaduste ees võrdsed ja omavad võrdset kaitset; kedagi ei tohi diskrimineerida tema rassi, etnilise päritolu, värvi, usu, soo, vanuse või mentaalsete ja füüsiliste puuete põhjal. Üsnagi laialivalguv sõnastus, mis avab uksed täiesti erinevateks interpretatsioonideks. Selle põhjal võib ju teatud mõttes diskrimineerivaks pidada ka ealist valimistsensust. Noor inimene tohib 16-aastaselt autot juhtida, miks siis mitte hääletada? Kanada naishokimängijad on erakordselt võimekad, ometi ei pääse nad reeglina meeskondadesse. (Tõele au andes on neid küll kord või paar meestega mängida lubatud). Kas siingi pole tegemist diskrimineerimisega?
Andes kohtutele (eriti ülemkohtule) pea piiramatud õigused, võib tekkida kriitiline olukord, millega seatakse ohtu demokraatia edasine püsimine Kanadas, leiavad mitmed vaatlejad ja juristid. Kohtud, nii õiglased ja erapooletud kui nad ka poleks, on ikkagi täidesaatva ja mitte seadusandliku võimu organid. Jättes neile lõpliku sõna, võetakse rahvaesindajatelt otsustamisõigus ehk teisisõnu lõhutaks üks demokraatia alussammas. Nii ongi just notwithstanding klausel pandud konstitutsioonilisi üleastumisi valvama ja vältima. Tuleb tõdeda, et kõnealusel klauslil on ülimalt tähtis funktsioon ja selle eemaldamine lubamatu. „Me ei tea ju, milliseid erakorralisi lõplikke otsusi tuleb kunagi tulevikus langetada,“ kirjutab Winnipeg Sun'i kolumnist Tom Brodbeck. Ta lisab, et peaminister Martini idee notwithstanding klausli eemaldamiseks Õiguste Hartast on äärmiselt ohtlik ja isegi hullem kui liberaalide negatiivne reklaamikampaania kogu oma vastuolulisuses.