Saksa rahvas seisab 18. septembril valiku ees: kas riskida muutusega üle 30 aasta kehtinud kursis või jääda edasi senisesse viltu kiskunud rööpasse? See on suurelt osalt nagu valik Euroopa või Ameerika mudeli vahel.

Ameerika valimisvõitlustes on üheks enimkuuldud märgusõnaks „muutus“ (change), otsekui garanteeriks kehtiva olukorra pelk teisendamine automaatselt kõigi seniste vigade parandamise ja antud lubaduste täitumise.

Saksamaal ja suures osas kogu Lääne-Euroopas on aga tihti eesmärgiks status quo ante ehk nõue jätta kehtiv olukord rahule või seda isegi tugevdada. Eurooplasele näib olevat endastmõistetav too tuntud prantsuse kõnekäänd, et „mida enam ta muutub, seda enam samaks ta jääb“. Saksamaal on see tõde kehtinud üle 30 aasta majanduspoliitikas, mille tegi ülemaailmselt kuulsaks endine majandusminister ja liidukantsler Ludwig Erhard nime all „sotsiaalne turumajandus“.

„Sotsiaalne“ selles sõnaühendis tähendab tugevat riigipanga rolli ja ühiskondlikku hoolekannet, kuna liide „turu“ asetab rõhu eraettevõtlusele ja konkurentsivabadusele. Mõned vaatlejad on leidnud, et termin „sotsiaalne turumajandus“ on tegelikult oksüümoron (näiv vasturääkivus), milles üks pool tühistab teise: st, et kui laiendada sotsiaalset turvavõrku (social safety net), väheneb turuvabadus ja vastupidi. Kristlik-demokraadist majandusministril ja hiljem kantsleril Ludwig Erhardil õnnestus aga oma ametiajal (1949-66) ellu viia rahareform, mis kindlustas, et sakslasel oli küllalt raha taskus ning et Deutschmark'il oli küllaldane ostujõud.

„Sotsiaalne turumajandus“ on püsinud tänaseni arvestatava majanduspoliitilise kontseptsioonina, ms. ka Eestis. Selle hiilgeajal suutis Saksa „majandusime“ ilma suurema raskuseta aastast aastasse tõsta sakslase hoolekandehüviseid nagu pensionid, puhkused ja töötuabirahad, kuid 1960. aastaiks hakkasid need võimalused kokku kuivama. See avas tee sotsialistidele, kes lubasid garanteerida heaoluriigi koos jätkuva majanduskasvuga. See lootus osutus ekslikuks, kuid on jäänud saksa majanduspoliitika põhimustriks tänapäevani – niihästi läbi sotsialistide, nagu Willy Brandti ja Helmut Schmidti kui ka kristlik-demokraatide nagu Helmut Kohli valitsusaja.

Eriti alates Schmidti perioodist 1970. aastail on poliitikute mantraks olnud majanduse reformimine ja moderniseerimine, kuid nõnda, et see ei vähenda rikkalikke hoolekandehüvitusi ja et ühtaegu jätkub jõuline majanduskasv, mis võimaldab uusi töökohti luua. See kombinatsioon on aga osutunud praktiliselt teostatamatuks. Tööpuudus on püsinud 10—11% piires (USA-s on see ca 5%). Majanduskasv on kängunud ja riigieelarve defitsiit on aastaid püsinud kõrgemal, kui lubab Euroopa Liidu põhikiri.

Meetmed, mis võimaldaksid sellest nõiaringist välja murda, on üldiselt teada: alandada makse, mis on kõrgeimad maailmas; suurendada konkurentsi tööturul ja vähendada hoolekandehüvitusi. Need on olnud oluliseks osaks opositsiooni, st. Kristlik-Demokraatliku ja Sotsiaal-Kristliku erakonna (CDU/CSU) pogrammis. Ka Sotsiaaldemokraatlik valitsuserakond (SPD) on mõningal määral nende vajalikkust tunnustanud. Kuid kõik katsed neid ellu viia on põrkunud rahva vihasele vastupanule.

Kas ei ole siin tegu otsekui selle „igavese tagasitulekuga“ (die ewige Wiederkehr), mida saksa filosoof Friedrich Nietzsche pidas maailma mõttetuse võrdpildiks: „Maailma ei valitse mingi otstarve. Ta on lõputult korduv mõttetu mäng ja me oleme ikka ja jälle määratud mängima ühte ja sama rolli,“ kirjutas Nietzsche.

Eelseisvatel valimistel on saksa rahval võimalus see mõttetu rütm murda.Tegelikult on SPD juht, praegune kantsler Gerhard Schröder, juba „reformi ja moderniseerimise“ mantrast loobunud. Viimased Liidupäeva valimised a. 2002 võitis ta üle noatera vaid tänu Ameerika-vastasele agitatsioonile, rõhutades, et ta ei lase saksa sõduritel minna Iraaki sõdima. Nüüd käis Schröder välja sama (kuigi nõrgema) antiamerikanismi kaardi, süüdistades president Bushi kavatsuses sõjaliselt rünnata Iraani. Kas ta selle märgi all võidab, on küsitav.

Opositsioonierakondade (CDU/CSU) juht Angela Merkel, kes on tuntud Ameerika-sõbralikuna, rõhutab eelseisvate valimistega saksa rahvale avanevate muutuste võimalikkust. See tohiks eeskätt tähendada jälle prioriteedi andmist turuvabadusele — nii nagu seda nägi ja ellu viis legendaarne liidukantsler Ludwig Erhard inimpõlv tagasi.

Märkmed: