Tänu suurelt osalt Rootsi Suursaatkonnale toimus läinud aasta 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis suurepärane kontsert, mis oli pühendatud kahele teemale: Ludwig Juht 110 ja 60 aastat põgenemisest.
Suursaadik Dag Hartelius esines seal sissejuhatava sõnavõtuga, mida kahjuks ükski eesti ajaleht ei avaldanud.
Jüri Estam pöördus suursaadik Harteliuse poole palvega selle kõne trükis avaldamiseks, millega viimane ka lahkelt nõustus. Teeme seda siinkohal meeleldi, ehkki hilinenult.
Minnesanförande över flykten
60 aastat tagasi valitses meie maailmanurgas kurjus. Kaks totalitaarset suurvõimu olid 1939. aastal sõlminud salajase pakti ja otsustanud, millised vabad rahvad tuli alistada. Väikesed riigid proovisid oma vabadust kaitsta, kuulutades end neutraalseteks. Taheti säästa rõhumisest ja surmast oma kodanikke. Kuid diktatuurid ei olnud ainult kurjad, vaid ka tugevad. Kui väikeriigid takistasid nende hegemooniapüüdlusi, ei tähendanud kokkulepitud rahvusvahelised reeglid enam midagi. Veel hullemaks muutus olukord, kui kaks diktatuuri teineteisega sõdima hakkasid.
Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti. Taani, Norra, Holland ja Belgia okupeeriti. Soomele tungiti kallale, kuid tänu soome rahva uskumatule võitlusele suudeti vaenlasele vastu seista. Rootsi pääses viimasel minutil sakslaste kavandatud rünnakust. Mujal maailmas teavad vähesed, et Eesti kaotas II maailmasõjas ligi viiendiku oma rahvast, mis on üks suuremaid näitajaid kogu maailmas.
Nende pikkade aastate jooksul ei tulnud mitte üksnes miljonitel süütutel inimestel taluda kohutavaid kannatusi. See oli sünge aeg ka kõrgetele moraalsetele ja õiguslikele põhimõtetele. Rahu ja vabadust armastavad poliitikud ja eraisikud haarasid õlekõrtest, et päästa oma perekond, oma lapsed, oma vabadus, oma isamaa. Kõige tähtsam oli elu ja vabadus. Seda on vaja meeles pidada, kui meie — rootslased, eestlased, soomlased, taanlased ja teised — esitame täna endale küsimusi 60 aastat tagasi toimunu kohta.
Kuid leidus ka julgust, abivalmidust ja soojust. Soomlaste julgust kaitsta oma maad ülekaaluka vaenlase eest. Rootslaste tahet aidata oma vabaduse eest võitlevat soome vennasrahvast, andes relvi ja vabatahtlikke sõdureid ning pakkudes kümnetele tuhandetele lastele kaitset Rootsis. Eesti rindemeeste vapper vastupanu pealetungivale Punaarmeele ei suutnud peatada totaalset suurvõimu. Kuid seda suudeti pidurdada, nii et 80.000 eestlast jõudis põgeneda vabadusse. Nii päästeti elusid. 25.000 neist pagulastest tuli Rootsi, kus pakkusime neile turvatunnet ja vabadust. Nemad omakorda tegid palju selleks, et maailm Eestit ei unustaks.
Täna meenutame neid, kes pidid jätma oma armastatud Eesti kodumaa. Meenutame neid mehi, naisi ja lapsi, kes hukkusid merel. Meenutame neid, kes pidid jääma brutaalse okupatsiooni alla, olles isoleeritud muust maailmast. Meenutame neid, et nad ei ununeks. Meenutame neid, et mõista elu ja vabadust.
Mulle on neil päevil avaldatud tänu selle eest, mida Rootsi tegi, võttes vastu eesti pagulasi. Tahan enda ja Rootsi poolt tänu avaldada selle eest, mida Rootsi tulnud eestlased tegid minu kodumaa heaks. Suurmehed ja -naised väikese rahva seast, kellel oli eriline võime just suurmehi ja -naisi kujundada. Kuri aeg aitas ehitada tugevaid sidemeid Eesti ja Rootsi rahva vahele.