Eestlased võivad olla Eestimaa põliselanikud, aga kuna meie ajalugu on olnud erakordselt karm, on märkimisväärne osa meie kultuurist (selle sõna kõige laiemas mõttes) laenatud võõrastelt. Laulupeod näiteks jäljendavad sakslaste 19. sajandi traditsioone, ja rahvuslikuks toiduks tituleeritud verivorst on tegelikult inglaste black pudding. Ka kultuurimälestised pärinevad suurelt jaolt mujalt. Lõvid meie riigivapil on Taani kuninga kingitus. Kadrioru lossi laskis püstitada Vene tsaar, ent Tõnismäele paigutet sõjamehe eest tuleb ilmselt tänada tsaari tapnud bolshevikke. Lihula ausamba ümber tekkinud poleemika põhjustas samuti võõras vormiriietus. Arusaamatuste vältimiseks tuleks vaenlaste vastu võitlejaid mälestada mingi ürgrahvusliku süvasümboliga. Seepärast teengi siin ettepaneku, et maa tuleb täita pronksi valatud mesilastega ja mesilaste lastega.
Mesilased esinevad juba Eesti rahvaluules healoomuliste olenditena, kes toovad inimestele süüa, ootavad neid koju ja (nagu loeme Muhust pärit salmist) ravivad nende haavu: „Mesilane, linnukene / õrilane, tõine lindu / tullid metsast mauratessa, / rohtu kaudu roomatessa./ Tõid metta mõnesugusta neiu haige haava peale, pakatand prao vahele“.
„Kalevipoja“ 16. loos esineb hästituntud mõistatus mesilinnust, kes „kõnnib kõrta mööda“, ning 20. loos kohtame Vahemere-äärset mütoloogiat riivavat rida: „Vereke, vereke, elulla mesi“, kus mesi haakub eluverega, nagu antiigis seostus see jumalate toidu ja verega.
Kunstluule arenedes kirjutasid mesilindudest näiteks Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson ja Friedrich Kuhlbars, ent alles siis, kui Juhan Liiv võrdles isamaad igatsevaid eestlasi taru suunas tõttavate mesilastega luuletuses „Ta lendab mesipuu poole“, sai kiletiivalisest putukast rahvuslik metafoor. Lapsena kogesin minagi selle sümboli maagiat, kui pärast II maailmasõja lõppu viidi meid sakslaste keskelt Geislingeni eesti sõjapõgenike laagrisse. Olles harjunud tänaval kuulma vaid kohalikku keelt, toimus Geislingenis ameeriklaste veoauto kastist maha hüpates otsekohe midagi seletamatut, ent sügavat, millest sain aru alles mõni aasta hiljem, kui lugesin Pedro Krusteni romaani „Ihaldatud silmapilk“. Krusteni teos tegeleb pärastsõjaaegsel Saksamaal seikleva eesti noormehega. Reisides kaaslasega ühest põgenikelaagrist teise, satub peategelane paika, mis meenutab talle kodumaad: “…nad jõudsid majade vahele, mille lahtistest akendest kostis nende emakeelt. Kõikjal näis olevat teorõõmsaid inimesi. Nagu mesipuud sumisesid suured majad elust, eesti elust“.
Mesila isamaa metafoorina on jäänud püsima eestlaste ühisalateadvusse. Vaid seitse aastat pärast Juhan Liivi värsside ilmumist nimetas luuletaja Jaan Lõo mesilast „pühaks putukaks“. Ning kui II maailmasõja ajal võõrsile paisatud kirjanikud hakkasid uuesti looma, oli näiteks Marie Underil, Bernard Kangrol, Kalju Lepikul ja teistelgi (nagu „Kalevipoja“ 20. loos) rahvuslik mesi veres. Loomulikult ei läinud kõik pagulased liiviliku mesila liimile. Ilmar Laaban ei nutnud taga „kivistund mesilasi“, ja Urve Karuks, kes väitis oma esimeses luulekogus, et “…minu mustil hetkil / on su müüdid mesilastest / aidand“, kirjutas järgmises: „Oh Koidula oh Liiv oh Suits / ei aidand lillesidemed, jutt mesipuust / ei laulust…“.
Vaatamata sellistele kõrvalepõietele ning Arno Vihalemma robustsetele ridadele luuletajast kui mesilasest, kes korjab „sitalt mett“, oli isamaalik metafoor muutunud niivõrd arvestamisväärseks, et Gustav Suits võis avaldada Rootsis kodumaad igatseva luuletuse „Mälestussumine uim“, mis saavutab liiviliku efekti ilma mesilasi nimetamata.
Suitsul tarvitses vaid asetada mesilindude sumin nii luuletuse pealkirja kui ka viimasesse stroofi, ja eesti pagulane, nagu Pavlovi koer, reageeris automaatselt ning õigesti.
Kui välis-Eesti kirjanikud unistasid kaugest suminast ning, olenedes temperamendist, ihkasid või vihkasid seda, pidid kodu-eestlased taruvaredele kainelt silma vaatama. Artur Alliksaarel näiteks „läks meelest olla mesilane“. „Tolmu ja värvide“ Jaan Kaplinski nägi mesilaseestlasi uinumas „tumedate müüride taga“. Mati Unt laseb vanemasse generatsiooni kuuluval romaani „Mõrv hotellis“ tegelasel öelda, et mesilased on „ainus pide kaasaja elumöllus“. Sama autori „Sügisballis“ arvab keegi, et kuigi eesti rahvas unistab mesipuudest, ei ole ajalooratast võimalik tagasi pöörata, ning mesipuid „ei saa me enam“. Mats Traadi „Mehitsed puhastavad taru. / Enne kui tuleb tuisk ja maru“. Hando Runnel, kes väidab, et mesilastel „ei tasu / otsast lüüa…pead“, sest „nad on head“, luuletab Stalini-vuntsidega suurest vene karust, kes limpsab aiataguse mesipuu järele keelt. Mesilasallegooria esineb liigutavalt veel Runneli „Pereheitmises“ ning Paul-Eerik Rummo kolmes klassikaks kujunenud isamaaluuletuses: „Jälle jälle jälle jälle jälle“, „Ma seisan mesilastaruna“ ja eriti „Me hoiame nõnda ühte“.
Viivi Luik peidab oma liiviliku allegooria romaani „Seitsmes rahukevad“ näiliselt realistlikku detailistikku. Kommunistlikult häälestet maalapse jutustus sisaldab episoodi, milles minategelane ihaldab rangelt normeeritud ja vanaema poolt mesilastele hoitud suhkrut. „Oli tarvis ainult mesipuusse natuke külma lasta, et pesaruum maha jahtuks…. mesilased võtab aga külm ära ja kõik vanaema suhkur jääb alles!... võtsin hoogu ja ründasin katust õlaga….Mesipuu selgroog oli murtud“. Tsitaadi alguses esineva sõnaga “pesaruum“ seostab autor veelkord mesila kodumaaga, sest mõni lehekülg hiljem samastab ta pealt nihutatud katusega mesipuud Eestimaaga. „Sel hetkel jõudsime metsast välja ja põrkasime vastu otsatuid sätendava lumega kaetud välju. Pesaruum oli pealt täiesti lahti ja suured tähed suunasid oma armutuid taskulambikiiri otse silmapõhja“.
Kuigi minategelane leiab mesipuust „Saksa täägi“, süüdistab Viivi Luik siin kommuniste, kes murdsid meie kodumaa selgroo ning saatsid paljud pesakonna liikmed Siberisse külma kätte surema.
Arvestades mesilassümboli laia levikut meie kirjanduses, julgen niisiis loota mitte ainult, et hakkaksime peatselt püstitama ausambaid mesilindudele, vaid et pikapeale asendaksime ka Vabariigi vapi võõrapärased, kunagist okupatsiooni märgistavad ja pealegi veel nälginud kutsikad kolme usina, priske ja isamaaliku mesilasega.
[Ettekanne 13. novembri 2004 Kultuurfondi õhtul New Yorgi Eesti Majas.]
Tagasihoidlik ettepanek ausamba asjus (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ettepanek on igati vastuvõetav,kuigi algul tundus natuke ootamatu seisukohana.Peale artikli lugemist pani mõtlema.Eesti rahvas on pika mõtlemisega ja asju võtab omaks,kui ta on juba harjunud nende olemasoluga.Seepärast on mul mõttes ettepanek,Kanadas on väga häid eesti kuntsnikke,keegi võiks alustada,näiteks (juubrlite,isamaalike teenete,tähtpäevade jne.) mesilaste kinkimisega.Eesti sümboolikaga mesilased võiks lennata igasse eesti kodusse ,asutusse jne.Hiljem on selge ,kas võetakse omaks.
Arvamus
TRENDING
