ANNE KÕRESAAR-ALTOSAAR
Kas tunned, et midagi nagu puuduks üldiselt rahuldavas elus? Kas kannatad hingelise või kehalise valu all? Kas vahel kahtled, mida oled kõigi oma pingutustega saavutanud? Kas elumõte on jäänud ähmaseks?
Kui see on nii, siis sa pole sedalaadi mõtteviisiga üksi, nagu annavad mõista raamatukauplustes riiulite viisi „ennast abistavad“ raamatud. On aga olemas üks võimalik abiallikas, mis jääb eestlastel tihti kahe silma vahale — meie kirikud.
Ma käin praegu tütre tulevase leeritamise pärast kirikus korrapärasemalt kui tavaliselt. Järelikult ma ei räägi kellestki üleolevalt, pigem kui kaasreisija siin ilmakeral, kes sooviks lihtsalt sõbralikult arutleda, kas tihemini kirikus käimine oleks meile kõikidele kasuks?
Kirik võiks olla üks rahulik oaas meie pingerikkas elus. Juba ehitis ise pakub rahu — neli tugevat seina, mis kõrvaldavad ajutiselt maiseid muresid, koos kõrge katusega, et mahutada kõrgelennulisi mõtteid. Peale selle ühine tunnetus teiste koguduseliikmetega, nii praegustega kui ka eelnevate põlvedega, kelle lootused ja palved hõljuvad edasi meid ümbitsevas õhus.
Tuttavad rituaalid lohutavad omakorda, tuletades meelde, et inimsugu on sarnasel viisil toiminud üle 2000 aasta. Rituaalid pakuvad kindlust muutlikus ja tormises maailmas.
Päevajutlus võib sind otseselt puudutada või mitte, nii kuidas juhtub, aga tõenäoliselt see pakub vähemalt midagi mõtlemisväärset, midagi etemat kui tavaline jamps, mida meie massiteabevahendid pidevalt pajatavad.
Kui lakkad tulesid või orelitorusid loendamast ja avad selle asemel vaimu ning lased selle lendu, võib tulemus üllatada. Tähtis on meeles pidada, et olenedes sellest, kui hästi kuulaja jälgib ja sõelub räägitavat, see osaliselt otsustab, kui palju ta sellest õpib. Vaimulikud on tõesti väärikad isikud (mitte nagu võlts-kangelased, keda ühiskond ilmaasjata kuulsaks teeb), kes püüavad igatpidi meie hinge toita, aga meie peame ise midagi annetama, et nende pingutused vilja kannaksid. Isegi kuldsuu ei saa sisse tungida meelde, mis parajasti sisseostude nimekirja koostab. Teisest küljest, isegi keskpärase kõneleja jutlusest võib leida kullatükke, mis on näidanud oma väärtust üle 2000 aasta.
Ühe jutluse jooksul sain aru, et olen tihti nagu Piiblis kirjeldatud Marta, kes askeldas pisiasjadega nii, et tähtsamad asjad jäid kõrvale. Marta oli näiteks pahane oma noorema õe peale, kes selle asemel et aidata lauda katta või toitu valmistada, istus ja lihtsalt kuulas Jeesust, oma külalist. Jeesus aga eelistas õde, kes tema juttu jälgis selle „Martha Stewarti“ taolise vanema õe üle. Kui mitmed meist raiskavad terve oma aja „tegemiste“ peale, kaotades sellega võimaluse, et targemaks saada või ligimesse süveneda?
Jumalasõna ilu kõrval leidub kirikus ka muud ilu. Silmailuks on klaasmaaliga aknad ja/või teised kunstitööd. Tänased altarililled lausa kuulutasid kevade tulekut. Väga osav käsi oli põiminud silmarõõmuks tulbid pajuokstega. Ka kantsel ja orel olid siidpehmete urbade filigraaniga ehitud.
Ka muusika kaunistab jumalateenistusi. Tänane minikontsert oli iseenesest nagu õnnistuseks. Kevadist laululindu meenutades kostis noore lauljatari Kristina Aguri hääl, esinedes Händeli ja Bachi paladega. Järgnes virtuoosne tshellist André Pere, kes kandis ette kolm eesti heliloojate tööd. Eriti liigutav oli Lembit Avessoni „Aaria“, kus tshellisti saatis orelil helilooja ise. Muusika tõi mõnele ilu pärast pisara silma.
Tuli paratamatult mõte pähe: kui kahju, et me ei tarvita küllalt seda võimalust, mis kirik meile pakub, et saavutada meelerahu. Jookseme, pead laiali, otsides südamerahu seal, kus teda ei ole. Õnneks pole kunagi liiga hilja, et asja parandada. Kirik võtab alati kõiki südamlikult vastu. Kui kaalume mingit muudatust, isegi kui see on meile ainult kasuks, siis on seda tavaliselt aegamööda, sammhaaval kergem läbi viia. Ehk need meist, kes käivad kirikus ainult jõululaupäeval jumalateenistusel, võiksid seda sagedust muuta iga paari kuu peale; need, kes seda juba teevad, võiksid kord kuus kirikus käia jne. Seda rohkem kaaskirikulisi, seda rohkem annab see igale hingele juurde.
Mitmed meie pensionärid tahaksid kirikus tihemini käia, aga ei pääse sinna tervislikel põhjustel ja transpordi puudumise tõttu. Kui automehed ja -naised pakuks teistele sõitu, võidaksime kõik. Eestlased on kiiduväärselt iseseisvad, aga peame meeles, et vanus teeb oma korrektiive ja sellega tuleb arvestada.
Teel kirikust koju nägin kahel korral ebaviisakaid autojuhte, kelle poolest Toronto on kurikuulus. Trügisid teistest ette, andsid ilmaasjata valjusti signaali, isegi pühapäevasel päeval. Mul oli nendest kahju, veel rohkem nende ohvritest. Sõitsin aga rahutunnetuse mullis edasi. Loodan, et see kestab tuleva nädalani... ehk näeme kirikus?
Tagasihoidlik soovitus
Arvamus
TRENDING
