Neeme Korv Postimehe arvamustoimetuse juhataja
20. märts 2018,
Ede Schank Tamkivi välitöödel USAs.
FOTO: Camila Soares
https://arvamus.postimees.ee/4...
Ajakirjanik Neeme Raud kirjutas Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK pikalt välismaal elanud ja tagasi koju pöörduvatest või tagasipöördumist kaaluvatest eestlastest. Oma kogemusi kirjeldavad siinkohal pikemalt Viivian Jõemets, Ede Schank-Tamkivi, Martin Raud, Margit Säde.
Vaata Neeme Raua teemasse sissejuhatavat videot ja loe ka Intergratsiooni Sihtasutuse ametnike Irene Käosaare ja Kätlin Kõveriku seisukohti.
Viivian Jõemets: Eestis peljatakse teistsugust ja erinevat
Viivian Jõemets õppis kuus aastat Sorbonne'is Pariisis, seejärel elas lapsega viis aastat Eestis ja siis uuesti Pariisis viis aastat ülikooli õppejõud.
Miks tullakse tagasi? Ühest vastust ei ole, kes tuleb mõttega, et oldud kah juba, aeg koju minna. Kellel lõpeb leping ja pikendada ei soovi.
Meil oli laps see, kelle soovil me tagasi tulime.
Viivian Jõemets
FOTO: Erakogu
Kui ei tulda tagasi, siis sageli on see seotud huvitavate erialaste väljakutsetega, mida väikeses Eestis on raske leida. Ja uus kodumaa saab ju ka armsaks, seal on sõbrad-kolleegid, lahedad naabrid, ülikoolikaaslased jt.
Eestis alles mõlgutatakse selle üle mõtteid, kuidas välisriikides viibivaid kaasmaalasi Eesti riigi hüvanguks rakendada. Praegu tundub see idee olevat loosungite faasis.
Kas igatsen tagasi välismaa koju?
Aeg-ajalt on ikka tunne, et tahaks Pariisi tagasi. Pariis on minu ülikoolilinn, seal sündis minu tütar ja käis seal viis aastat koolis. Hetkel tundub Pariis veel olevat kodulinn, Tallinnaga alles harjume.
Pariisi jäi maha armsaid inimesi, kellega tahaks tihemini kohtuda. Armsaid paiku, kuhu tahaks ikka ja jälle minna. Aga hea on samas ka tunda, et nüüd oleme suure elumuutuse sees, kõik on uus ja värske. Kui ma tütrelt küsisin, kuidas Eestisse tagasitulekut tajub, siis vastas ta «Huvitav on!». Ega igatsemiseks eriti aega ei jää.
Tagasipöördujal on omaenda kultuuri suhtes tekkinud välise vaatleja pilk, ta näeb inimesi ja olukordi vahedamalt. Alati ei pruugi see tore olla.
Mida soovitada neile, kes plaanivad tagasitulekut?
Iga elumuutus on mingis mõttes keeruline, selleks tuleb valmis olla. Eriti, kui üheaegselt muutuvad töö, kool, sõpruskond, lähisuhted, elukoht ja asukohariik. Ei saa aga eeldada, et Eestisse (tagasi)kolimine on kuidagi lihtsam, kui mõnesse teise riiki minek. Aeg on edasi läinud, vahepealsetel aastatel on Eestis nii mõndagi muutunud. See nn «tagasipöördumine» on siiski pigem uuelt lehelt alustamine, tuleb leida endale koht selles ühiskonnas, harjuda teistsuguse kooli- ja tööeluga, toiduga, mentaliteetidega. Tagasipöördujal on omaenda kultuuri suhtes tekkinud välise vaatleja pilk, ta näeb inimesi ja olukordi vahedamalt. Alati ei pruugi see tore olla.
Kas Eestis osatakse välisriigist tulnu kogemust hinnata?
Eestis peljatakse teistsugust ja erinevat - kirjutas ju Kitzberg sellest võõra kartusest sajandi eest oma kuulsa tragöödia «Libahunt». Umbusk teistsuguste kogemuste ja maailmavaate ees on visa kaduma. Laps saab koolis ikka alles siis viie, kui ta teeb kõike nii nagu siin on õpetatud – kirjutab täpselt selliseid tähti nagu siin kästakse ja laulab jo-le-mi. Et ta oskab võib-olla natuke teisiti ja võib-olla isegi paremini, see ei loe.
Mida oodata riigilt ja poliitikutelt?
1. Et tööle kandideerimisel toimuksid tegelikud konkursid, kus loeb haridus, kogemus ja oskused. Kui riigisektoris seda järjekindlalt igal tasandil nõuda, siis tuleb ka erasektor kaasa. Ennast välisriigis üles töötanud spetsialist ei soovi sugulastelt-tuttavatelt töökohta lunida, sest tal on võimalus väärikamalt konkureerida mujal.
2. Topeltkodakondsuse lubamine sünnijärgseltele kodanikele.
3. Eesti riik võiks aidata ka neil oma kodanikel tagasi tulla, kel on elus raske olnud, et nad oma lastega siia tagasi tuleks ja tunneks, et kodus on neil tuge ja abi. Vaja oleks pakkuda teenuseid (juriidiline ja tööalane nõustamine, keeleõpe lastele, ümberõpe või koolitus) ja vajadusel ka ümberasumistoetust, eriti lastega peredele.
Kas ma olen kosmopoliit?
Välisriigis elamine ei kustuta ega hägusta ega kustuta meie kultuurilist identiteeti vaid rikastab seda. Uue keele õppimine ju ka ei võta meilt emakeelt ära. Küll aga võib tunda ja armastada erinevaid kultuure, neist osa saada ja neid oma südames kanda. Võib olla ka maailmavaatelt ja elukogemuselt kosmopoliit ja samas sügavalt armastada Eesti maad, kultuuri, traditsioone ja loodust, selle maa laule ja toite ning olla uhke selle väikese rahvakillu ajaloo ja tänaste saavutuste üle.
Mis peaks muutuma? Eelkõige suhtumine, et võõrsil elamine, töötamine või õppimine on üha enam tavaline elu, hariduse ja karjääri osa ning see ongi tore. Kolgas ei ole mitte geograafiline mõiste, vaid vaimne.
Martin Raud: kas ma saan üldse Eestis hakkama?
Martin Raud
Martin Raud elab Hollandis Haagis alates 1989. aasta detsembrist. Ta on viisakonsultant ja vabakutseline ajakirjanik.
«Ei lähe sa kuhugi: sa oled osa meist, me vajame sind, me peame sinust, siin on sul parem!», on mu kolleegid ja sõbrad kategoorilised, kui kogemata, suusoojaks võimalikku Eestisse tagasipöördumise teemat puudutan.
«Sa ei harju siin enam, ära tule parem, liiga kaua oled ära olnud, see pole enam see Eesti kust sa omal ajal läksid. Satud identiteedikriisi. Kaugelt vaadates või turistina tundub elu-olu ilusa Potjomkini külana, igapäevane reaalsus on midagi muud,» hoiatavad kodused, koolikaaslased ja Tallinna tuttavad.
Minu eest on otsus justnagu langetatud.
29 aastat on pikk aeg. Kas Berliini müür on tõega ikka langenud? Ma ei ole Eestisse tagasi kolimiseks vist veel valmis ja ega mind seal vist keegi eriti ei oota ka. Aega ju on veel. Ja mul on Metsakalmistul plats broneeritud, kui jalad ees tulema peaks hakkama.
Muidugi igatsen oma juurte juurde tagasi. Aga kui juurepealsed on vahepeal suuremaks kasvanud kui juured?
Odüsseus siirdus oma eksirännakutele oletatavasti ainult selleks, et oma armastatud Ithakale peagi tagasi pöörduda. Aga mis on võõrsile siirdumise tegelik eesmärk? Kas retke sihtkoht või tagasipöördumine. Mina arvan, et tähtsam on reis ise, kui selline.
Muidugi igatsen oma juurte juurde tagasi. Aga kui juurepealsed on vahepeal suuremaks kasvanud kui juured? Et Eesti patrioot olla ei pea sinna permanentselt tagasi kolima - Eesti asja saab (isegi suurema eduga) Eestile kasulikult ajada ka mujal elades, keskkonnas millega oled harjunud, kus on mugavam, liberaalsem elustiil ning elamisväärne, hoolitsetud, hästitasuv mugavus-tsoon ja kust saab vajaduse korral lennukiga kiiremini Tallinnasse kui autoga Tartust.
«Tagasipöördumine» kõlab üldse kuidagi dramaatiliselt nagu mingi «ultimatiivne, lõplik otsus». Aga ei pruugi ju. Kui on vahendeid, ajendeid, vajadust ja energiat võib ka ajutiselt tagasi kolida, midagi üles ehitada ja seda hiljem näiteks kaugjuhtimise korras hallata.
Neist, mulle teadaolevatest «vanadest (välismaal) olijatest», kes on tagasi pöördunud, pole minu teada ükski Eestisse pidama jäänud ning on kas tagasi pagenud või mujale, laia ilma uutele jahimaadele siirdunud. Veerev kivi ei sammaldu.
Aga miks ikkagi mängitakse ideega, et võiks ju ka tagasi tulla, aga…. miski siiski takistab? Mis? Kartus kriitika ees, et näe seal ei saanud hakkama, tulite tagasi?
Veelkord: takistab ebakindlus ja usaldamatus. Mitte, et ei saanud mujal hakkama, aga kas ma saan Eestis hakkama? Milline on tulevikuperspektiiv. Kas ma elan üle Eesti pikad ja pimedad talved ja suvised kihulased (kes on seal ka talvel aktiivsed, ülekantud tähenduses...Mul on nimelt sääseallergia)
Kui tagasiootav on Eesti, eestlased? Kui palju väärtustatakse tegelikult seda, mida mujal on õpitud-kogetud-tehtud –sõnades ju vägagi, aga kas ka tegelikult?
Kahtlen et väärtustatakse! Eriti, mis puudutab (tagasi tulema sunnitud) lapsi. Neid hakatakse koolis kuuldavasti sageli kiusama, sest nad on «teistmoodi».
Mul on Metsakalmistul plats broneeritud, kui jalad ees tulema peaks hakkama.
Mis on kõige suuremad keerukused tagasi tulles? Mis peaks muutuma?
Raskuseks on uus sissesulamine ühiskonda. Muutuma peaks aga näiteks palgad (vs hinnatase), pensionid,sotsiaalhooldus ning suhtumine puuetega ja vaimsete häiretega inimestesse, vanuritesse, sõltlastesse - ühesõnaga, neisse kes vajavad abi.
On see tagasitulek või ikkagi täiesti uuelt lehelt alustamine, seega uus algus, mitte tagasitulek, millegi varasemaga jätkamine?
Arvan, et seda vana pole enam olemas. Aeg teeb oma töö. On ainult nostalgia.
Mida ootaksite enam Eesti riigilt, poliitikutelt, kes on sel teemal viimastel aastatel üsna vähe kõnelenud –tagasipöördumiseks on Eesti igal aastal eraldanud toetustesumma 70 000 eurot, mis on suhteliselt väike summa, aga riik saab ametlikult nii väita, et ootab inimesi tagasi ja toetab neid.
Silmakirjalik teooria. MISA toetussumma on sümboolne, isegi arengumaadest saabujale. Sellel projektil on veel palju arenguruumi.
Alati tasub proovida-viletsaim lask on laskmata lask. Edu ja pealehakkamist! Kiiret kohanemist!
Kas peate end kosmopoliidiks? Eestis oli see veel mõne aastakümne eest peaaegu sõimusõna, kuid nüüd on arvamused, tundub, mõneti leebunud.
Kosmopoliit-Metropoliit...Tomatoe-Tomato. Ma olen kogemustest karastunud maailmakodanik ja omajagu kriimustada saanud, kuid ei kahetse midagi. Kõik mis on pähe tulnud on ettevõetud (mitte alati õnnestunult)
Margit Säde: tagasi konnatiiki? Valitsev mentaliteet tagasipöördujat ei soosi
Margit Säde elas 2010-2017 Šveitsis Zürichis. Ta on vabakutseline kuraator ja Eesti Kunstiakadeemia külalisdotsent.
Ootasin kaua hetke millal on lõpuks kogu perekonnaga Eestisse tulla. Viimased kuus kuud Tallinnas on mind aga Eesti elu suhtes üsnagi skeptiliseks muutunud. Sotsiaalset ebavõrdsust on väga palju ja see jääb pidevalt, poes ja tänaval silma.
Väga palju on inimesi kes elavad alla igasuguse vaesuspiiri, sotsiaalne abi on üsnagi olematu. Inflatsioon on tohutu ja toit on poes isegi kohati kallim kui Šveitsis. Ma saan aru, et Eesti elu on kõvasti võrreldes 1990ndatega arenenud ja esimest korda saavad inimesed endale lubada kui kunagi varem. Samas on nendel kellel on raske veel raskem.
Oluline teema on veel Eestis naisena läbilöömine, ühiskonnal on naistele suured ootused iibe tõstmiseks, südamele pannes tõsisasja, et me ju keegi ei taha et eestlased väljasureks. Meil on sisseseatud suurepärane emapalga süsteem aga sellest mis pärast saab ei räägi keegi. Naisi ühiskonnas, nende tööd ja panust üldjuhul ei väärtustata, endiselt eksisteerib suur palgalõhe ja haritud naistele ei jätku tööd.
Ma saan aru, et on suur pidustuste aasta ja tuleb tähelepöörata ka asjadele mis hästi samas peale tagasipöördumist on mulle päris vastukarva see Eesti eduloo - Euroopa uus Silicon Valley kuvand. Sest olgem ausad, päris paljudel inimestel on Eestis väga raske. Sotsiaalse ebavõrdsuse suuna tundub et Eesti jälgibki pigem Ameerikalikku eduloo liini kui vana euroopa demokraatia ja sotsiaalse võrdsuse tähtsustamist.
Kindlasti eri põhjustel. Kuigi igatsesin oma sõpru, perekonda ja eesti keelt, siis mind ajendas kõige rohkem minu kooliealine laps. Välismaal elades tekkis tunne, et tahan et laps tajuks ka teist keelekeskkonda ja oskaks ennast eesti keeles väljendada. Tekkis tunne, et kui laps läheb välismaal kooli, siis ma ei lähegi kunagi tagasi ja see tundus olevat piisav motivatsioon.
Eestis ei mõelda suurt sellele, et mujal saame eestlastena riigile isegi kasulikumad olla, kuigi peaks - elame ometigi 21. sajandil.
Seega kindlasti ajendas mind tunne, et saan talle olla koolihariduse omandamisel rohkem abiks ja toeks ja oskan teda Eesti kultuuriruumis rohkem kaitsta ja suunata. Välismaal elades toimub igasugune igapäevane asjaajamine kuidagi läbi paksu klaasi ja mõned nüansid, kirjutamata reeglid ja käitumisnormid võivad päris kauaks võõraks või arusaamatuks jääda. Seega ka tundus kuidagi ebakindel last koolitada ühiskonnas, mida ma ise ka veel olen n.ö tundma õppimas.
Miks ei tulda tagasi, kuigi Eesti kutsub?
Põhjusi miks ei tulda on sama palju kui neid, miks tullakse. Kindlasti paljudele on madalad palgad, kinnised inimesed ja halb kliima olulised argumendid. Ma ei näe mingit põhjust tulla tagasi just ametliku kutse peale. See ametlik kutse on formaalsus, mis minu arvates ei jõua päriselt inimesteni.
Kõige rohkem tundub, et tagasi ei tulda valitseva mentaalsuse tõttu. Sellepärast, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Isegi kui meie kõigi sõbrad ja pered võivad olla hästi toredad ja avatud, siis suurema ringi inimestega (näiteks majanaabritega) suheldes puutub kokku kadeduse, väikluse ja otsese rassisimiga. Päris suur osa inimesi on vaenulikud ja ebaviisakad, lausa misantrooplikud ja vaatamata kaunile loodusele ja kiirele wifi-le on ebaterved inimsuhted minuarvates kõige mõjuvam põhjus mitte tagasi tulemiseks.
Eestis ei mõelda suurt sellele, et mujal saame eestlastena riigile isegi kasulikumad olla, kuigi peaks - elame ometigi 21. sajandil. Kohati isegi kummaline, et pakutakse ettevõtjatele Eesti e-residentsuse teenust samal ajal kui reaalset eksisteerivat kodanikku (ükskõik kus ta siis asub) otseselt ei hinnata.
Olgugi, et ta oli Euroopas juba tähelepanu ja jutuainet pälvinud kunstnik, siis Eestis teda ei tunnustatud ja tal oli isegi raskusi kultuurkapitali toetuse saamisega. On päris palju uue põlvkonna kunstnikke, kes on õppinud välismaal ja sinna elama jäänud ja paljudel neil läheb päris hästi, aga seni kui sa pole seda Eestis tõestanud oled sa ikkagi kohalikus plaanis nähtamatu.
Endiselt on palju hukkamõistvat suhtumist äraminemise suhtes, välismaal elavat inimest ei peata tihti tähelepanu vääriliseks, inimesi sildistatakse mugavuspagulasteks, stereotüüpse suhtumisega, et «ju nad siis pole õiged eestlased kui nad soovivad paremaid tingimusi ja lihtsamat elu».
Nagu «õige eestlase» identiteedi moodustabki üks suur kannatus ja 24 h survival. Muidugi on lood teised, kui on tegu maailmas juba ennast läbi ja lõhki tõestanud korüfeedega nagu Arvo Pärt või Paavo Järvi.
Mis tagasitulekut takistab?
Arvangi, et peamiselt takistab tagasitulemist valitsev mentaliteet. See, et tegu on monokultuurse kinnise ühiskonnaga. Kui juba kord elada vähem komplekisvabamas ja avatumas ühiskonnas, kus on kergem nii majanduslikult kui mentaalselt toime tulla, siis see pidev kriitika ja hinnangute andmine on Eestis äärmiselt väsitav.
Aga samas näitab taoline pidev rahulolematus, pidev tähelepanuvajadus ja soov parem ja edukam olla suures identiteedikriisis ja alaväärsuskompleksis on riik ja selle elanikud. Mind ennast šokeeris tagasi tulles kõige rohkem see, et enamus inimesi minu suhtlusringkonnast (enamus siis prekariaarsed kunstnikud ja kultuuritegelased) oli äärmiselt üllatunud, et ma tagasi tulin ja uurisid, kas ma ikka adun mida ma teen.
Võib olla minu põlvkonnakaaslastel ei olegi enam neid juuri, seda ühte konkreetset kodumaad, oleme mitme koha vahel, ringleme mingis liminaalses tsoonis. Ülikoolis õppides käid vahetuses, siis lähed välismaale magistrantuuri, seejärel elad paar aastat välismaal, käid erinevates residentuurides ja mingi hetk kui laps läheb kooli või lihtsalt niisama pendeldamisest üleviskab pead, kas siis arvesse võttes head lennuühendust, inimsõbralikku linnakeskkonda või mida iganes sa oma elus oluliseks pead, valima koha, kus maksta makse ja elada.
Mis peaks muutuma?
Jällegi mentaliteet. Puutusin koos oma välismaalasest abikaasaga, ta on šveitslane, kõigepealt kokku enda uue kodu korteriühistuga ja mõningate majanaabritega. Ausaltöeldes tekkis tunne, et Eestis elab arvukalt inimesi, kelle päevatöö ongi teiste inimeste kallal norimine ja niiöelda õigluse jalule seadmine.
Mu abikaasa ehmatas, et Eesti korteriühistu käitub nagu mingi kuningriik, kus valitsevad omad reeglid ja kuna eelneva omanikuga olid suhted sassis, siis ka meisse suhtuti äärmiselt umbusklikult ja isegi paranoiliselt (kutsudes kolm korda linnaplaneerimisametit meie tegevust peatama, kuigi tegu oli täiesti legaalse remondiga).
Minu abikaasa jaoks hakkas korteriühistu juhtum tähistama peamiseid Eesti ja võib olla siis ka teiste postsovjetlike ühiskondade elu valupunkte - kadedus, umbusaldus, paranoia ja võõraviha. «Tõe ja õiguse» 21. sajandi adaptsioon võikski olla pealkirjaga «Korteriühistu». Keegi võiks taolise etenduse teha, usun et ainest on rohkem kui jaksab koguda. Näidend kibestunud inimestest, kes ei ela ise ega lase teistel ka elada.
Siiani tunnen piinlikust oma välismaalasest abikaasa ees, et meie naabrid ei ega meie lapse lasteaiakaaslase vanemad ei suuda ütelda «Tere», rääkimata siis «väiksest vestlusest» (small talk). See peaks kindlasti muutuma, tere ei tohiks maksta, naabruskonna inimeste omavaheline suhtlus on elementaarne ja isegi ehk asi, mida ma välismaal elamise juures kõige rohkem igatsen.
See, kui bussijuht või kioskimüüja viskab nalja, naabrid ja lapse lastaiakaaslaste vanemad teretavad ja isegi räägivad sinuga juttu, et uurida kuidas läheb ja mitte ainult viisakusest vaid sellepärast, et nad ongi päriselt uudishimulikud ja abivalmid teiste inimeste vastu, sest nad teadvustavad, et elatakse koos jagatakse nii füüsilist kui mentaalset ruumi.
Nagu «õige eestlase» identiteedi moodustabki üks suur kannatus ja 24 h survival.
Tagasitulek või uuelt lehelt alustamine?
Eks see ole ikka pigem uuelt lehelt alustamine, eriti kui tullakse koos välismaalasest partneri ja lapsega. Eelnevad kontaktid ja sõbrad võivad küll endiselt olemas olla, aga reaalsus on see, et kui tagasi kolid, siis võib selguda, et su sõbrad on rööprähklevad samaaegselt mitmel töökohal, neil pole lapsi ja nende graafikud lihtsalt kuidagi ei kattu sinu omadega. Perele on vaja luua uued rituaalid, rutiin ja harjumused.
On vaja leida tugistruktuur lastega perede näol, et laps saaks suhelda ka lasteaia väliselt teiste lastega. Tallinna laste graafikud paistavad sama tihedad nagu nende vanematel: kaks korda nädalas huviring, üks kord kahe nädala jooksuöl eelkool. Kvaliteetaega ja laps-olemise-aega on vähe, ka kuueaastastel, palju on väga eesmärgipärast pingestamist, et lapsed ikka saaks õigesse kooli, õigesse seltskonda, õigesse kohta tööle.
Mida ootaksite Eesti riigilt?
Selleks, et inimesi tagasi kutsuda ei ole vaja poliitilist programmi, vaid tervemat ja toimvamat ühiskonda, mis tegeleks aktiivselt oma valupunktidega— sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse, sallimatuse ja rassisimiga.
Mind häirib Eestis tugevalt nationalism ja Eesti venelaste tänaseni kestev diskrimineerimine. Teatud kahepalgelisus, see et inimeste sõnad ja teod ei käi koos. Mulle pole oluline, et välismaal elavad eestlased ilmtingimata tagasi Eestisse elama pöörduksid, Eesti elu saab arendada ka väljaspool Eestit elades, või Eestis perioodiliselt elades.
Eesti konnatiigistumise ja endast nii kõrgel arvamusel olemist tasakaalustaks tulemuslikkuse kõrval humaansed väärtused, kogukondlik kokkuhoidmine, inimsõbralik linnaruum ja aktiivne kodanikuühiskond - mille kogemist ja toimimist saame just õppida välismaal viibides ja elades. Selle rakendamine on muidugi seotud otseselt poliitikaga, aga mitte stiilis «talendid koju», vaid tervem ja toimiv ühiskond ja elukeskkond meile kõigile.
Nii neile, kes juba Eestis elavad ja annavad suure panuse erinevate struktuuride toimimisele kui ka neile, kes mis iganes põhjusel plaanivad kodumaale naasmist. Üks ju ei välista teist.
Margit Säde
FOTO: Ave Maria Mõistlik / Wikimedia Commons
Mida soovitaksite teistele?
Tugevat närvi ja kannatust. Kui inimesel on pealehakkamist ja motivatsiooni, siis Eesti on nii väike ja kõik tunnevad kõiki ning kui mingit asja ikka tõsiselt ajada, siis üldjuhul seda tunnustatakse ja kindlasti on kergem n.ö pildile pääseda kui paljudes teistes kohtades. Seetõttu kui Eestisse tulek kummitab, siis kindlasti tasub proovida, ega enne ei saagi teada kui pole oma nahal järgi proovitud.
Samas on ka see äärmiselt individuaalne, olen kohanud hollandlasest Uberi juhti, kes ostis endale Paldiskisse odava korteri ja on Eesti eluga Tallinnas Uberit sõites täiesti rahul. Nii nagu alati, kõik on suhteline.
Kas mõte, et läheks siiski tagasi, on ka peast läbi käinud – miks?
Jah on küll. Tegutsen kultuurivaldkonnas ja saan vaevalt endale elu Tallinnas lubada. Välismaal elades ei saanud ma võibolla teha nii oma erialast tööd kui siin ja eristasin erinevaid rahatöid nö oma loomingulistest projektidest. Ometigi oli mul kõvasti rohkem aega ja vabadust ka puhkamiseks ja reisimiseks, vähem stressi ja vastutust ja kordi kõrgem töötasu.
Mul on Eestis mitmeid peredega kolleege, kes omades suuri kogemusi, kõrgharidust ja töötades täiskohal peavad toime tulemiseks söögi pealt kokku hoidma. Ma leian, et see ei ole normaalne.
Inimesed laveerivad mitmete töökohtade vahel, noortele ja peredeta inimestele võib see ju mõnda aega sobida, aga näen enda puhul, et selline rabelemine ei ole jätkusuutlik. Teine oluline aspekt on inimsõbralik elukeskond, sõbralikud naabrid ja võimalus terve aasta läbi rattaga liigelda. Kolmandaks oli lapsel oli toredam elu, polnud seda ühiskondliku survestamist nii tark ja tubli olla, laps tohtis laps olla, ringi joosta, mürada ja maadelda, enda kiirusel areneda. Samuti oli ta iseseisvam, ta tohtis iseseisvalt kodulähedasse lasteaeda jalutada ja kuna meie ümbruskonnas elas palju lapsi, siis ei olnud tema vabaaja planeerimine selline logistiline peavalu milleks see praegu Tallinnas kujunenud on.
Kas peate end kosmopoliidiks?
Olen elanud 33 elatud aastast üheksa välismaal, kolmes eri riigis (Islandil, Taanis, ja kõige kauem üle kuue aasta Šveitsis). Olen seni sügaval südames pidanud alati Eestit oma koduks, aga peale Šveitsist tagasitulekut tundsin esmakordselt, et peale eesti keele ja mõningate väga lähedaste sõprade ja sugulaste mul pole Eestiga enam seda sidet, mis lapsepõlves, kui see oli ainuke paik, mida ma tundsin, see oli tugevalt osa minu identiteedist.
Tänaseks on minust saanud maailmakodanik ja vaatlen rahvus on mulle konstruktsioon. Pean tunnistama, et välismaal elades tundsin korduvalt, kuidas see narratiiv kahjuks võimendus ja kuidas mind laulva revolutsiooni last (küll skeptilist, aga ikkagi) niidid kuidagi tagasi koju tõmbavad. Tagasi naastes, aga on tunne, et ma ju tegelikult ei otsi enda elus seda rahvuslikku konstruktsiooni — eestlast, kes kõigele vaatamata eestlane on ja eestlaseks jääb ja seda kõigile rusikaid rinnale tagudes tõestada tahab vaid eelkõige humaanset ning toetavat elukeskkonda.
Ede Schank-Tamkivi: pange vaim valmis ja tulge Eestisse!
Ede Schank-Tamkivi elas Ameerika Ühendiikides 2012-2015. Ta on vabakutseline ajakirjanik, MTÜ Eesti 2.0 tegevjuht
Tajusin Eestist eemal olles seda, mida paljud teisedki on täheldanud: eemalt paistab Eesti palju suurem kui ta kohapeal olles mõnikord tundub ning eemal olles muutud palju patriootlikumaks kui kodumaal elades. Tegutsesin kaks aastat San Francisco Eesti Seltsis, toimetasin vabatahtlikuna veebiajakirja «Eesti by the Bay», kohtusin paljude sealsete aktiivsete eestlastega ning olin siiralt imestunud kui pühendunud nad on distantsilt oma riigile ja millise õhinaga nad seal kaugel eestlust alal hoiavad.
Eestist eemal elavad kooliealised lapsed võiks kanda online-registrisse, kus saab andmeid jooksvalt muuta.
Silicon Valleys elades on muidugi tuntav Eesti startup-kogukonna mõju - absoluutselt kõik tehnoloogiavaldkonnas töötavad inimesed, kellega seal kokku puutusin, olid Eestist kuulnud, siin ise käinud või tundsid isiklikult mõnd eestlast, kes on millegagi silma paistnud. Ja see on maailmakaarti vaadates märksa rohkem kui tühipaljas «soe õhk».
Nii saame nihutada riigipiire oluliselt avaramaks kui see geograafiliselt ealeski võimalik.
Miks tullakse tagasi?
Inimene ei ole küll puu - tal ei ole juuri all -, aga ta siiski tahab kuhugi kuuluda ja üsna loomulik on tunda ühtekuuluvust selle kogukonnaga, kust sa pärit oled. Eesti on väike ja suhteliselt homogeenne riik; teisalt on ta väiksuse kiuste üsna kontrastne paik. See teeb teda eriliseks ja ligitõmbavaks.
Ma ei saaks näiteks kusagil mujal maailmas teha sellist tööd nagu praegu MTÜd Eesti 2.0 juhtides. See on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on inspireerida koolinoori valima tehnoloogiapõhist tulevikku. Projektide abil toome noorteni erinevaid tehnoloogiaid ja pakume välja võimalusi nende rakendamiseks.
Postimehe naisteportaali presidendi vastuvõtu lemmikkleidid. Ede Schank-Tamkivi ja Sten Tamkivi.
FOTO: Erlend Štaub
Mis takistab tagasitulekut?
Ilmselt on igal inimesel omad põhjused, paljuski praktilised, eelkõige seotud töö- , kooli- ja lasteaiakohtade saadavusega, elamiskuludega jne.
Aga ühiskonnas levinud väärtushinnangutel on ka kahtlemata suur roll. Olen hämmeldavalt paljude suust kuulnud küsimust: «Mis siis ikkagi juhtus, et te ikkagi tagasi tulite…?»
Kui tagasiootav on Eesti, eestlased?
Ilmselt ei saa me riigile omistada emotsioone, kõik algab ikkagi inimestest ja eelkõige meist endist. (Kuigi (president Kennedy) loosungil «Ära mõtle, mida riik saaks teha sinu jaoks, vaid mida sina saad riigi jaoks teha!» on ilmselt iga inimese jaoks individuaalselt venivad piirid).
Ma usun küll, et mujal saadud kogemusi hinnatakse üha enam; sest üha enam on neid, kes ise on eemal viibinud ja pöörduvad koju tagasi, sest saavad aru, et mujal saanud kogemusega saavad nad Eestis reaalselt midagi ära teha, olla protsesside mõjutajad.
Mis on kõige raskem tagasi tulles? Mis peaks muutuma?
Meile oli kõige raskem lastega seonduv, neile koolikohtade leidmine, kuna nad ei astunud esimesse klassi. Kodukoha koolis pakuti neile kohti aasta pärast meie tagasitulekut, kuigi alustasin otsimisega pool aastat enne planeeritud naasmist (Oma juhtumist ja ettepanekutest olen pikemalt kirjutanud siin).
Lühidalt seisneb mu ettepanek selles, et Eestist eemal elavad kooliealised lapsed võiks kanda online-registrisse, kus saab andmeid jooksvalt muuta. Riigil oleks omakorda info eemalviibivate kaasmaalaste kohta ning neile oleks lihtne saata nt korra aastas (uue õppeaasta lähenedes) meeldetuletus, et «kui Sa oled kahevahel, siis Sinu riik ootab Sind ALATI koju!». Ja kui nad siis tulevadki tagasi, ei oleks see riigile ega õppeasutustele üllatus ning neile leitaks vajalikud koolikohad.
Loomulikult igatsen California päikest ja mahedat kliimat, oma sõpru ja alati naeratavaid ja suhtlemisalteid inimesi enda ümber.
Debra Bruno kirjutas paar aastat tagasi Wall Street Journalis, et kojupöördujad ootavad, et kodu oleks naasmisel täpselt samasugune kui lahkudes, kuid reaalsus on paraku selline, et muutunud ei ole mitte ainult inimene, kes vahepeal maailmas ringi rändas, vaid ka kodu, mis maha jäi. Seega ei saa kunagi tagasi tulla täpselt samasse kohta, jätkama täpselt samast kohast.
Meie perel oli Eestisse naastes näiteks üks pereliige juures, mis juba iseenesest muudab elukorraldust oluliselt. Vanemad lapsed käivad nüüd koolis. Mis on sarnane varem Eestis elamisele, on see, et laste isa on umbes pool aega töökohustuste tõttu Eestist eemal (Californias elamise üks võlu oli see, et tööreise oli oluliselt vähem, sest kõik on varmad ise sinu juurde kohtumisele tulema). Teistmoodi on aga see, et sellele ei vaadata enam imelikult, sest see on Eestis uus normaalsus: tuhanded pered elavad nii, et üks vanematest käib pendeltöötajana regulaarselt mõnes teises riigis ja lapsi kasvatab üks vanem (enamasti ema) üksi.
Mida ootaksite enam Eesti riigilt?
Arvestades, et viimase inimarengu aruande «Eesti rändeajastul» järgi elab 10-15 protsenti eestlastest praegu Eestist eemal, peaks meie riik oluliselt enam pöörama tähelepanu diasporaas elavatele kaasmaalastele ja nendes peituvat ressurssi paremini ka enda huvides ära kasutama. Esmalt puudub meil tegelikult üldse ülevaade, kes, kus ja milliste plaanidega on, kui tihedad või nõrgad sidemed on neil kodumaaga jne.
Praxis juhtis juba kolm aastat tagasi tähelepanu sellele, et välismaal elavad eestlased on riigile kasutamata tööjõuressurss, aga seni pole sellest teemast kahjuks suuremat arutelu tõusnud.
Mida soovitaksite teistele?
Panna vaim valmis ja tulla!
Kas mõte, et läheks tagasi välismaale? Kas peate end kosmopoliidiks?
Loomulikult igatsen California päikest ja mahedat kliimat, oma sõpru ja alati naeratavaid ja suhtlemisalteid inimesi enda ümber. Tunnen puudust toimivast veebikaubandusest. «Kosmopoliit» on koleda kõlaga sõna (minu põlvkonnale ilmselt kõlab kahtlaselt sarnane «komsomoliga»), ma eelistaks tiitlina pigem Rainer Sternfeldi pakutud «globaalset eestlast» - see sõnapaar võtab kenasti kokku kümnete tuhandete eestlaste olemuse tänasel vabade piiride ajastul.