September 1944 on meie rahva ajaloos üks rängemaid. Kui mihklikuu teisel poolel ei suudetud enam punaväe edasitungi Eestis peatada ja Otto Tiefi katse moodustada Eesti pinnal vabariigi valitsus nurjus, vallandus põgenemislaine läände, mille käigus lahkus kodumaalt ca 70.000 eestlast. Mineku põhjuseks oli hirm venelaste ees, sest vägagi hästi mäletati veel nende hirmutegusid esimese Nõukogude okupatsiooni päevilt. Kui palju paate ja põgenikke Läänemerel sügistormis hukkus või vene lennukirünnakute ohvriks langes, pole täpselt teada. Ehkki kavatseti vaid ajutiselt sõjapakku minna ja esimesel võimalusel Eestisse naasta, jäi see vaid unistuseks. Paljud endised põgenikud elavad koos oma järeltulijatega siiani võõrsil, olles täielikult harjunud selle keele, elulaadi ja kommetega või on juba lahkunud maisest elust.
Prof Tiina Kirss, kes on käsitlenud põgenemise teemat eestlaste elulugudes, kinnitab, et elulookirjutajate jaoks oli 1944. a põgenemine nende elu kõige kesksem, dramaatilisem ning pöördelisem sündmus. Uuel maal seisti aga silmitsi kohanemisraskuste ja kultuurishokiga. Ent eestlased ületasid oma rahulikul moel nii põgenemise kui ümberasumisega seotud traagika ja stressi. Prof Kirsi sõnul kujunesid eestlaste poliitilised hoiakud juba varastel pagulasaastatel kogukondliku missiooni alustaladeks. Et ühenduses peitub jõud, hoidsid põgenikud kokku ja hakkasid nullist peale uut elu rajama. Küllap andis aktiivne tegutsemine nende elule ka uue suuna ja sisu. Pealegi oli neil täita kolm tähtsat missiooni – hoolitseda selle eest, et lääneriigid ei unustaks okupeeritud Eestit; hoida Eesti Vabariigi järjepidevust ning säilitada eesti keelt ja kultuuri väljaspool kodumaad. Pagulaste jäägitut pühendumust eesti ideaalidele kroonis edu – meie riigi taasiseseisvumine 1991. a.
Kunstnik Ilon Wikland kirjeldas kunagi oma lahkumist kodumaalt. 24. septembri õhtul kerkis hirmunud põgenikest tulvil kaljase ette korraga sõjalaeva siluett. Tekkis paanika. Õnneks oli aga tegemist Rootsi mereväe laevaga, mis põgenike laevukese ohutult läbi skääride Dalarösse juhtis. 50 aastat hiljem, 28. septembril 1994 toimus Läänemere rahuaja suurim katastroof, mille lõpp polnud aga kaugeltki nii õnnelik. 100 km kaugusel Rootsi rannikust hukkus sügistormis parvlaev „Estonia“, viies endaga meresügavusse 852 inimest; vaid 137 päästeti. Selle katastroofi üksikasjad on siiani segased ja kellelgi pole õnnestunud kogu tõde juhtunu kohta päevavalgele tuua. Ametliku uurimiskomisjoni lõppraport on seatud kahtluse alla, levivad vandenõuteooriad, on palju vastuseta küsimusi. Nii on näiteks USA Riikliku Julgeoleku Agentuuri Arhiivis hoiul kolm salajast dokumenti Estonia huku kohta, mille avaldamine on keelatud. Miks? Kas nende dokumentide avalikustamine kahjustaks USA huve ja julgeolekut? Kui jah, siis kuidas? Estonia saaga jätkub.
Õnneks pole mälestuste rada ei 1944. ega 1994. a septembrisse veel rohtunud. Sellel saab ikka veel rännata.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
lugeja28 Sep 2011 02:14
194424 Sep 2011 04:40
Aastatel 1943 - 44 evakueerisid rootslased sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist Rootsi. Läbirääkimisi Rootsi võimudega põgenike küsimuses pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki pooldajaid ei suuda nad evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm.
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada.
1944. aasta suvel käis Rootsis ka endine ernalane ning erinevate luureteenistuste agent ja Eesti Rahvuskomiteega seotud Toomas Hellat. Rootsist ta mingit tunnustust Rahvuskomiteele ja muud abi ei saanud. Lisaks Rootsi eriteenistustele kohtus ta ka Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega, kes aga kogu saadud info edastasid NSVL-i eriteenistustele.
1946. aasta veebruari algul andis Rootsi 146 Saksa sõjaväes teeninud eestlast – lätlast Nõukogude Liidule välja.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks. Juba varem olid Pitka mehed takistanud põgenikel laevadele minekut ja Saksa laevad pidid mitmest Eesti sadamast koguni tühjana lahkuma.
Eestist lahkumine oli praktiliselt võimatu juba 1939. aasta sügisest, kui Uluotsa valitsus tühistas välispassid, lisaks keelati telefoni – ja raadioside välisriikidega.
Loe kõiki kommentaare (2)