Kas petturlusele ja altnahalöömisele Eesti hariduselus tuleb ka kunagi lõpp? küsiti ühes kirjatükis mõni aeg tagasi. Vastupidi, kohati see isegi süveneb, oli vastus. Sest suuresti tänu petturlusele haridussüsteem praeguses Eestis üles ehitatud oligi. Haaranud iseseisvuse taassünnijärgses segaduses anglo – ameerikaliku pealiskaudse, kiiret vaimset eneserahuldust pakkuva haridussüsteemi järele ja sidunud selle kohaliku, kollaborantlik- kommunistlike koolituskavadega, pandi alus akadeemiliselt alaväärtuslikule toimemehhanismile, mis nüüd küll on jõudnud kriisisituatsiooni, ent tänu seebitamistele ja suitsukatetele ikkagi edasi on eksisteerinud. Näiteid varasemast? End kompromiteerinud,venestamise ja ümberrahvastamiskava kunagised juhtivtegelased (Gretshkina, Aben, Saul, jpt.) leitakse sobivad olevat asuda Eesti noorsoole haridust andma ning koos sellega ka kujundama nende tulevast maailmavaadet. Niisugused faktid räägivad Eesti Vabariigi akadeemilise elu algusest selget keelt. Kõigis viiekümne üheksas üleöö asutatud Eesti “ülikoolis”, garanteeriti “professoritele” kõrge, mõnel pool aga muinasjutuline tasu ja nii said kohalikud marksistid aineliselt hästi hakkama! Nüüdseks on need ajad muidugi unustatud ja „kassiülikoolide“ diplomidki koltunud.

... kommunistlik koolitus on salakaval ja katkematu ning maskeerib headeks tegudeks halvad teod, mida ta laseb toime panna. Ta on ohtlikum ka seetõttu, et on oma tulevaste ohvrite jaoks ettenähtamatu”, ütleb totalitaarrezhiimide ajupesusüsteemide hea tundja Alain Besancon. Ta toob välja mõiste “moonutav pedagoogika”, mille küüsis vaevlesime pool sajandit. Hiljem aga satuti taas pihtide vahele! Polegi ju erilist vahet, kas noorte mõttemaailma mürgitab marksist – leninlane või küüniline, oma labasuses ja lühieesmärkides eelmist isegi ületav kapitalist - turundustegelane.

(Eesti puhul avaldus too eriline ja senikuulmatu perverssus veel asjaolus, et füüsiliselt oli tegu sageli ühtede ja samade isikutega!). Tulemuseks oli totaalne üheülbalisus – tõelise harituse suurim vaenlane. Kokkuvõte on kurb ja rahvusliku kõrgintelligentsi seisukohast viletsat tulevikuvaadet pakkuv. Piltlikult öeldes on vähesedki rahvusliku hariduse kullaterad ümbritseva maailma vaimsesse kõrbesse laiali loobitud või sõkalde vastu vahetanud! Meile kunagi nii selgepiirilised mõisted nagu näiteks rahvusteadvuslik vaimne sõltumatus, akadeemiline suursugusus ja väärikus aga ka vanaeestlaslik vastutustunne oma teadusharu või koolkonna ees on muutunud mõnel juhul anakronismiks, kohati aga täielikuks farsiks.

“Mööngem, et teatav hulk eesti haritlasist käis moraalselt alla, muutus rahva reeturiteks ja pätistus kas vaimselt või füüsiliseltki seetõttu, et nad pidasid kommunismiideid ekslikult taotlemisväärseiks aateiks, ehkki need seda ei olnud ega saanudki olla. Siit tuleneb rahvuse säilitamise seisukohast tähtis tegevusjuhis tänapäevale: arendada kriitikavõimelist suhtumist meile imporditavatesse ideedesse, filosoofilistesse ja ideoloogilistesse õpetustesse”, manitses aastate eest akadeemik, Riigikogu liige professor Uno Mereste (PM 2.10. 1998.a.). Kahjuks ei süvenetud ei tema ega ka teistegi vaimuinimeste väljaütlemistesse kuigivõrd. EESPOOLTOODUD PÕHJUSTEL EI TAHETUDKI SÜVENEDA! Mõnikord unustasid õpetlased ka ise öeldust vajalike järelduste tegemise ehk siis pühkis erakondlikult sogane tulvavesi vajalikud ning väärtuslikud mõtted minema....

“Haridus, kultuur ja teadus on väikerahva kapital. Seda ei saadud ära võtta väljasaadetuilt, vangistatuilt ega paguluses olnuilt. Haridustaseme praegune langus, ametnike üleolev suhtumine teadmistesse, teabevahendite kaudu leviv ajuloputuslik massikultuur töötavad võimsalt harituse ja kultuursuse vastu ning püüavad kasvatada ajuvabu eurokodanikke”, ütles allakirjutanu poolt ajalehes “Sirp” aastaid tagasi (aprill - august1998) korraldatud akadeemilises ankeetküsitluses INTELLIGENTSI VASTUTUS professor Eduard Vääri. Ei tema ega teistegi vanema põlve professorite hoiatused ei pannud poliitikuid toona ega pane haridusametnikke tänagi sellele väljaütlemisele vastavalt teistmoodi käituma...

Küsigem – kuidas on juhtunud, et akadeemik Jaan Einasto hinnangul on Eesti vabariigi ainukesest esimese järgu suurkoolist, Euroopa ja mitmetel aladel maailma mõttekeskusest – TARTU ÜLIKOOLIST - tänaseks saanud kohati tarbehariduse andja, mis otsekui toimetulekutoetuse taotleja lükkab rahapuudusel oma osakondade ja kolledzhite uksi lahti turismitarkusi ja muud taolist õppijatele? Kui kaugel on see aeg, mil siin avatakse üldise kulinaaria ja kokanduse õppetool?
Eluliste oskuste andmise vajalikkuses ei kahtle keegi ent akademism, üle teiste kõrguv vaimsus peab olema rangelt piiritletud, suunitletud ning kaitstud kui pühadus. Selle teadlik nihestamine ja devalveerimine on patt, mis rahvusele järelpõlvede kaudu kätte makstakse..

Eesti Teadlaste Liidu esimees, akadeemik professor ANTO RAUKAS oli enne oma lahkumist mures õigusteaduse pärast. “Nigelat olukorda jurisprudentsi ja kohtute valdkonnas tuleb muuta rohujuure tasandilt alates – eelkõige nigela koolituse parandamisest Tartu Ülikoolis ja teistes juuraharidust andvates õppeasutustes, millega peab kaasnema vähemalt järgu võrra rohkem teaduskraadide kaitsmist. Alles seejärel saab minna aususe ja eetika probleemide juurde, sest kui pole vajalikke inimesi, jääb kõik muu tühjaks sõnakõlksuks” (ÕL, 9.05.2002).

On ju üldteada fakt, et kunagine Tartu Ülikooli juurateaduskond muudeti nõukogude korra ajal kõrgema astme miilitsakooliks, mis põhiliselt valmistas ette kuulekat, mitte aga arenemisvõimelist kaadrit siseministeeriumile. Vaimsusest üldtunnustatud tähenduses polnud selles teaduskonnas mõtet kõneldagi, häda, mis otse kisendas aastaid riigiasutuste ustest ja akendest. Miks varjati ja varjatakse ikka veel akadeemilist küündimatust? Riigikorra muutudes oleksid kardinaalsed ümberkorraldused kõigepealt juurateaduskonda pidanud tabama!!. Seda nii õppejõudude, õppekavade kui ka tulevasi õigusteadlasi kujundava vaimsuse osas. Midagi niisugust aga ei juhtunud! Pole siis ime, et mitmel Eesti Vabariigi kohtunikul tuli endal „tutvuda“ kriminaalkoodeksi paragrafidega! Juhtus midagi veelgi hullemat – mõned siia saabunud pagulaseestlased - õppejõud sulatati siinsete marksistide – leninlaste perre, kallati üle töötasuga, millist nad (elustandardi vahet arvestades) Kanadas, Rootsis või mujalgi polnud näinud, muutes nad sel moel tänuvõlglasteks ja nii ka siinmail edasitoimetava kommunistliku seltskonna käealusteks. Toimus muudki kummastavat ja arusaamatut. Justiits - ning siseministeeriumi saadeti juhtima eestimeelsed, tugevalt isamaalise hoiakuga ent paraku akadeemilise koolihariduseta isikud. Ettearvatult oma eesmärki see ei täitnud, küll aga võimendas juba niigi suurt peataolekut jurisprudentsis, mis oli signaal sogastes voogudes “suure kala” püüdjatele. Eesmärk: palju raha – pühitses abinõu – olematu või puuduliku õiguskorra. ... Ja selliseid juhtumeid oli aastakümnete eest palju...

Võõrideoloogiad ja võõrad seadustikud on Eesti ühiskonda murendanud, see avaldus ka noorsugu hävitavates kurjades kavades, mis väljendus hiiglasliku naudingutööstuse väljaehitamises ja hedonismi propagandas. Siin lõid esimestena käed kohalikud vanad kommunistid ja raha lõhna peale kohale kihutanud kapitalistliku maailma kahtlase taustaga kullerid. Kindlaks tehtud, kriminaalse koega juhtumeid oli väga palju, seadustega sekkumist aga vähe või peaaegu üldse mitte. Näiteid? Norra Kuningriigist pärit ajakirjandusmagnaadid alustasid hoogsat ja tulutoovat ajakirjanduslikku ettevõtlust Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee agitatsiooni – ja propagandaosakonna endiste juhtivtöötajatega. Võrrelgem - Norra lubab äritegelastel koostööle asuda Kolmanda Reichi Propagandatalituse või Hitlerjugendi endiste juhtidega Saksamaal? Mõeldamatu! Eesti kõikelubatavuses olid analoogilised “juhtumised” aga riiklikult tervitatavad. SEADUSANDLUSE PUUDULIKKUSE JA RAHVUSLIKE HUVIDE MÄÄRATLEMATUSE TÕTTU. Maksab siis veel imestada, et Tallinna Pirita linnaossa asutati ajalehtedes laialt reklaamitud lõbuelukeskus, selgelt ja täpselt meelemürgile osundav ööklubi nimega “OOPIUM” !!

Kus olid akadeemiliste isiksuste silmad? Kuidas võidi näiteks riigi alusmüüri ehitav õigusteadus EESTI VABARIIGIS ühelt poolt sovjetlikult libedale pinnale ja teiselt poolt saatuse hooleks jätta, mis tõi kaasa kirjeldamatute segaduste laine pea kõigis eluvaldkondades põhjustades rohkeid kannatusi ajalootormides niigi räsitud rahvale? Kuidas jõuti olukorrani, et nüüd, taasiseseisvuse kolmekümnendal aastal, tuleb Eestis kõneleda meie rahva suurima ajaloolise saavutuse – tõelise, ausa akadeemilise hariduse hindamise ja tegeliku tarkuse talletamise allakäigust?

Ja ärgem rääkigem üksnes sellest, et riigil ei jätku raha akadeemilise täisväärtusliku keskkonna kujundamiseks. Aga kuidas seletada seda, et end akadeemiliselt häbistanud plagiaator Vakra hõivab kõrge riikliku ametikoha tänagi? Kuidas tõlgitseda seda, et TLT kõrge ametimees Deniss Boroditš laseb riigil kinni maksta oma õppemaksu (üks tema koolitaja on muide, Marju Lauristin) ja Tallinna aselinnapea viseerib vastava taotluse? Korruptsioonisüüdistuse saanud haridusametnik Laidmets paneb lahkumishüvitisena tasku muinasjutulise rahasumma ja endine tööandja – haridusministeerium – kinnitab, et teistmoodi kuidagi ei saa?

Küsimusi on veelgi. Kas sissejuhatuses mainitud väide petturlusest Eesti hariduselus ongi nii põhjendamatu...? Kas moonutava pedagoogika nakkus on Eesti akadeemilises elus alles? Ja pesitseb latentsel kujul endiselt teatud inimeste peades, mõtetes ja hinges...?

ANTS SILD

Arvamus

TRENDING