Kes on sündinud roomama, see ei suuda lennata. See vene kõnekäänd avab sügavuti inimloomuse olemuse. Roomajana sündinu ei suuda mõelda suurelt. Tal puudub vabadusiha ning ta ihkab elus reegleid ja hierarhiat, et kellelegi alluda ja kedagi valitseda. See on egokeskne orjahingega karjerist. Ta võib küll olla tark ja kaval, aga tal puudub südameharidus. Ta ei ole tõe järgija, vaid on ahne kompromisside tegija. Ta hindab kõrgelt materiaalseid väärtusi ja positsiooni, sellepärast on ta edukas poliitikas ja ärimaailmas.
Lendaja elu ei ole kerge, sest ta püüab järgida tõde selles valedele ja korruptsioonile rajatud maailmas. Ta põlgab reegleid, sest mida rohkem neid on, seda vähem on vabadust. Ta püüdleb vabadust ja on valmis selle nimel kannatama, olles oma maa patrioot. Ta tunneb empaatiat ja armastab loodust, aga vihkab vägivalda. Tal puudub võimuiha ja tema jaoks on esikohal vaimsed väärtused, mille pärast võib elus kannatada materiaalne külg.
Roomajad tunnevad alateadvuses lendajate ees alaväärsuskompleksi, mille pärast püüavad kärpida nende tiibu, neid igati naeruvääristades, alavääristades ja häbimärgistades.
Läbi ajaloo on ikka roomajatüüp seda maailma valitsenud. Nende ideoloogia raha ja võimu saavutamiseks on alati olnud maskeeritud ülla sõnumiga. Et valedele rajatud ideoloogia tunduks usutavam, on sellesse alati segatud veidi tõeterasid. Kunagi levitati maailmas ristiusku tule ja mõõgaga, nüüd aga levitatakse analoogiliste vahenditega demokraatiat. Kunagi suruti meile peale punast propagandat, nüüd aga globalistide vasakliberalismi. Kui punasel ajastul olid au sees töö ja perekond ning hõlptulu oli taunitav, siis nüüd on kõik mõisted pea peale pööratud, oma vastandiks muutunud. Ebanormaalne on tehtud normaalseks ja vastupidi. Ajupesu on andnud oma tulemuse, sest kuhugi on kadunud arusaamine, mis on õige ja mis vale. Liidriteks on valitud valede väärtushinnangutega inimesed ja see on viinud Eesti löögi alla. Kuna ühelgi poliitilisel parteil ei ole iseseisvuse aadet, siis varem või hiljem langeb Eesti jälle Vene rüppe. Venemaa aktsepteeriks sõbralikku iseseisvat Eestit nagu Soome on, aga ta ei aktsepteeri NATO baase omavat vaenulikku väikeriiki oma piiri ääres.
Käesolev okupatsioon on tulnud hiilivalt salakavalate lubadustega viie rikkama riigi hulka ja relvana on kasutatud raha. Selle relva ees ollakse võimetud, sest inimväärne elu on tehtud sõltuvaks rahast. Selle relvaga on orjastatud rahvas ja laastatud maa, paljud sunnitööl võõraid riike üles ehitamas. Mõned helged pead on vasturelvana käibele lasknud vekslid ja ühistulise tegevuse. See annab lootust, et kõik ei ole veel kadunud.
Sellepärast teen tagasivaate lapsepõlve kui oli kolhooside aeg ja elu ei olnud mitte rahapõhine, vaid tööpõhine.
Meie küla kõrval laiusid viljapõllud ja küla taga mets. Külas asusid veel saeveski, viljakuivati ja viljaveski, kus jahvatati põhiliselt loomasööta. Külas käis elu umbes kümnes talus, mõned olid tühjad või hävinud sõja käigus. Isa käis kolhoositööl karjalaudas, aga ema hoolitses majapidamise eest. Majapidamine oli kogu meie elu alus, sest see toitis meid. Kolhoositöölise palk oli väga väike, aga töölkäimine oli kohustuslik. Koduloomadest olid meil lehm, siga, lambad ja kanad, muidugi koer ja kass. Lehma- ja lambakoppel oli maja taga metsa ääres. Piimast tehti kodus ka võid, koort ja kohupiima. Piima ülejäägi viis piimamees meiereisse, mis andis lisatulu. Lambavill vahetati lõngaks, millest kooti kampsuneid, kindaid ja sokke. Loomade arv oli limiteeritud ja seda käidi kontrollimas. Hobust ei tohtinud olla, vajadusel sai seda laenata kolhoosist. Elu oli majapidamises tööderohke, seda enam, et puudusid masinad. Abiks palgatud töömees eelistas tavaliselt raha asemel viinapudelit. Suuremaks tööks talvel oli küttepuude varumine. Alguses metsas mahavõtmine ja hobusega kojuvedamine, siis tükeldamine, lõhkumine ja riita ladumine, et järgmiseks talveks oleksid kuivad küttepuud võtta. Kui lumi läinud, tuli laudasõnnik vedada peenra- ja kartulimaale. Järgnesid kartulipanek ja aiatööd. Suve edenedes peenarde rohimine ja kastmine. Peale Jaanipäeva algas töömahukas heinaaeg. Maha sai niita hobuse ja niidumasinaga, aga kuivatada ja üles võtta tuli käsitsi. Kui lehmahein oli lakas, siis algas perele talvevarude kogumine. Aiasaadustest kapsad ja kurgid tünni hapnema, marjad hoidisteks, õunad mahlaks. Metsast seened soola, ka metsamarjad olid tähtsal kohal talvevarudes. Sügisel võeti kartul üles talgutega, sest kartulipõld oli kopsakas. Seasööt tehti küll põhiliselt kartulibaasil, aga loomatoiduks kasutati ka leiba, mis oli poes imeodav. Hiljem sügisel veristati siga, millega kindlustati toit kogu aastaks. Liha soolati tünni ja osa konserveeriti praeks. Singid suitsetati saunas ja riputati sahvri lakke. Keedeti sülti ja pasteeti, tehti verivorsti. Talveks soolati ka rääbiseid, aga värske suitsurääbis oli maitseelamus.
Elu oli tööderohke juba lapsepõlvest alates. See andis töökogemused ja õpetas loogiliselt mõtlema. See kinkis ka kodutunde ja rahulduse tehtud tööst. See andis kindlustunde tuleviku ees, mis sõltus ainult meist iseendist. Kodustel tähtpäevadel oli laud lookas, tuju tõstsid koduõlu ja ”samakas”. Lauldi, mängiti pilli ja tantsiti.
Sellised majapidamised eksisteerisid üle terve Eesti ja maal kees elu. Kultuurimajas käis agar kunstiline isetegevus ja korra nädalas näidati kino.
Tõin selle tagasivaate tõestamaks, et oleks täiesti võimalik teha uus algus rohujuure tasandil, uus elu sõltumatuks poliitikast ja rahast. Võibolla tunduks see ajaloos tagasiminekuna, aga kas leiduks mingi muu võimalus olla ise oma maa peremees? Kolhooside asemel võiksid olla ühistud masinapargi ja muu vajalikuga. Ülejääke saaks realiseerida vekslite eest. Õnnestumise korral oleks vast võimalus sellest Euroopa baabelist lahkuda, sest sädelev Lääs on muutunud roiskuvaks ja kogu süsteem on kriisiolukorras kergesti haavatav. Ka noorte islamistide armee sooritab seal võidukäiku ja nagu teame on paavst juba alla-andmisrituaali sooritanud.
Venemaal jagatakse Kaug-Idas tasuta hektareid soovijatele, aga Eesti poliitikute jaoks tunduks analoogiline otsus vist liiga kremlimeelne.
Peale Eesti vabanemist kui oli üles ostetud kõik materiaalsed väärtused, hakati raha relvana kasutades ruineerima eestlase moraalset palet. Osteti üles moraal ja eetika ning sündis korruptsioon. Kui osteti üles seadus ja öigusemöistmine, sündis karistamatus. Kui osteti üles solidaarsus ja entusiasm, sündis ükskõiksus.
Armastusele ja tunnetele hinna määramine sünnitas kahetsuse ja hingevalu. Ainult ühele väärtusele ei ole suudetud hinda määrata ja see on väärikus. Sellepärast on väärika inimese väärtus hindamatu, aga selleks tehakse kolossaalseid pingutusi, et inimväärikust ruineerida. Sellepärast ärka üles, noor ja väärikas sugupõlv ja hakka kompromissituks tõejärgijaks! Isamaa on jälle hädaohus! Võtke teatepulk vanadelt üle! Rehabiliteerige rahvuskangelased, eilsed ja tänased! Pange ajaloo häbiposti rahvareeturid, eilsed ja tänased! Ühinege kõik ja puhastage ”püha mägi” saamameestest, kes ohverdanud Eesti iseseisvuse isiklike ambitsioonide nimel! Võtke võim neil käest ja teie nimed kirjutatakse ajaloo autahvlile! On kaks teed, kas meie või nemad, kas jääda inimeseks või manduda biorobotiks. Kunagi tehakse globalistidele nagunii oma ”nürnberg”, sest viimase mere poole suunduvaid maailmavallutajaid on alati lõpuks krahh tabanud, see tundub olevat loodusseadus.
Eero Nõmm
01.05.18.
