Kanada suurima tiraazhiga ajalehe Toronto Star'i laupäevast väljaannet saab vast mahult võrrelda pühapäevase New York Times'iga. Vaevalt, et keegi tervet lehte suudab lugedagi. Nii võib arvata, et ainult väga teraste silmadega lugejad märkasid Star'i National Report osas eestikeelset teksti. Seda vaid tähelepanelikult Canada Pressi fotograafi Ryan Remiorz'i fotot uurides, mis saatis juures olevat arvamust, et Kanada ajakirjandus peaks suunama keskkonnale rohkem tähelepanu kui poliitikale.

Nimelt algas Montréalis 28. novembril ÜRO kliimamuutuste konverents, mida kohalik ajakirjandus on aga seni, äsja väljakuulutatud föderaalsete valimiste tõttu peamiselt siselehekülgedel katnud. Konverents, kuhu on ka sõitnud kuus Eesti keskkonnaametnikku, kujutab endast Kyoto protokolli osaliste esimest kohtumist. (Miskipärast hädaldas SL Õhtuleht, et nende sõit „kulutab“ üle 200.000 krooni, jättes sealjuures märkimata, et rahvusvahelise koostöö huvides on selliseid sõite vaja. Eesti delegatsiooni osalus, kogemuste jagamine ja kogumine on võimalikult kasuks nii meie riigile kui globaalsele külale).

Võib arvata, et peale nende kuue ametliku osalise on ka teisi aktiivseid keskkonda kaitsvaid eestlasi Montréalis. Seda lubab oletada Remiorz'i foto jalgratturist, kes sõtkus pedaale konverentsihoone ees olevast käsitsi maalitud afishshide mosaiigist möödudes. Alul ei osanudki muud märgata kui ingliskeelset loosungit, mis tõlkes kõlab: „Maailm ei jaksa oodata, võitleme kliimamuutuse vastu!“ Aga äkki kargas mosaiigilt silma sulaselges eesti keeles palve — „Tahan hingata“. Rahvusvahelise konverentsi kontekstis oli ka teistes võõrkeeltes (saksa, rootsi, ukraina, hispaania) analoogseid mõtteavaldusi. Ja siis jälle maakeeles: „Hoidke Eestimaa puhtana!“, „Kasutame põlevkivi = kütame kliimat“. Jalgratturi seljakott varjas osaliselt ühte teist eestikeelset apelli, välja sai lugeda vaid sõnu „me tulevik“.

Kuidagi oli see fotolt avastatud eestikeelne mure me maa tuleviku üle nii apropos, sobiv. Esmalt selletõttu, et kliimamuutuse konverentsi võõrustav Vahtralehemaa on arenenud riikide hulgas just see maa, millele ennustatakse kõige teravamaid kliimamuutusi. Teisalt meenus, kuidas keskkonnakaitse, roheline liikumine, oli keskse tähtsusega Eesti uues ärkamisajas. Plaanid uute fosforiidikaevanduste (Kabala-Toolse piirkonnas) rajamiseks tekitasid 1986. a. ühiskonnas tugeva protestilaine. Vaieldamatult oli fosforiidikampaania poliitiline värving teenäitajaks, rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu. Kui suudeti kaevanduste eeltööd peatada, äratati Eestimaa, Hirvepargi poliitiline meeleavaldus oli järgmine näitaja sellest, kuidas eestlaste südametunnistus oli ärganud. Keskkonnakaitse viis vabadusenõudmiseni.

Kyoto ja kliimamuutuste vastu võitlemine on see-eest rahvusvaheline ettevõtmine — mida ta peab olemagi, sest ei sudupilved ega heitgaaside levik tunne atlasele tõmmatud kriipse. Aasta 2005 on olnud ajast, mil sellist statistikat on kogutud, ajaloo kõige kuumem, kuivem ning tormideohtram aasta. Meenutame kasvõi tänavust suve Torontos. Tohutu kuumus ning rekordarv tervisele kahjulikke päevi, mil õhureostus oli ülikõrge, sundis inimesi tuppa, suletud akende ja õhujahutuse kilbi taha. Ning õhujahutuseks vajaliku elektri tootmine lisas omakorda keskkonnareostust. Sudupilved liikusid nii USAst põhja poole kui ka Kanadast lõuna poole. Keskkonnareostus ei vaja tõesti reisimiseks viisat.

Kyoto protokollid näevad ette, et allakirjutanud riigid vähendavad heitgaaside emissiooni. Kanada pole paraku suutnud sammu pidada lubadusega. On huvitav täheldada, et USA — riik, mis pole protokollidele alla kirjutanud, on suutnud emissioone vabatahtlike regulatsioonidega vähendada palju mõjuvamalt kui Kanada. Seda fenomeni on paljastanud tähelepanelik teadusajakirjanik Ronald Bailey, kes muuseas arvab, et Kyoto leppest üksi pole küllalt, et heitgaaside kogust vähendada. Seni, kuni allakirjutanud riigid saavad parseldada ühele ja teisele partnerile seda heitgaasi mahtu, millega lubatud emissioone ületatakse, jääb kogu süsinikdioksiidi küsimus lahendamata. Eriti seetõttu, et Kyoto lepetele mitte-allakirjutanud riikides toodetakse kaupa hoolimata regulatsioonidest, ja leppele allakirjutanud riikides ostetakse mõnuga neid kaupu, millega ühtlasi stimuleeritakse keskkonnareostust. Konkreetseks näiteks on siin muidugi Hiina, kes eirab rahvusvahelisi keskkonnakaitse leppeid ja toodab agaralt läänes soovitud kaupa.

Eesti on muuseas nende riikide hulgas, kus heitgaaside emissioon on madalam kui Kyoto protokollid lubavad. Eesti saaks niisiis teoreetiliselt osa näiteks Saksamaa heitgaasidest oma kontosse kirjutada, aga see ei vähenda tõsiasja, et heitgaaside kogumaht sellega ei vähene.

Kanadas on liberaalid tüüpiliselt katsunud kohustuse indiviidi rüppe veeretada. Tele-kuulutustes kutsutakse liituma „ühe tonni väljakutsega“, st iga inimene vähendagu oma energia tarbimist nii, et aastas oleks per capita heitgaaside emission tonni võrra väiksem. Kuid see pole tulemusi andnud. Star'i oma teadusajakirjanik Peter Calamai juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et Kanada riiklikud programmid pole seda saavutanud, mida on suutnud USA eraettevõtted. Calamai rõhutas isegi seda, kuidas kõikidest polaarpiirkonna riikidest on Kanada piinlikult viimasel kohal erinevate energialiikide tarvitamisel, seda näiteks tuuleturbiinide rakendamisel. Ka David Suzuki on kirjutanud Science Matters'is, et Kanada praegune valitsus pole sugugi nii agaralt otsinud alternatiivseid energiaallikaid, kui seda on teinud USA.

Rahvusvahelises kontekstis on muidugi raske ennustada, kuidas Montréalis saavutatut (konverents lõpeb 9. detsembril) rakendatakse. Arvestades, et Kyoto riiklikul tasandil ei lahenda kliimamuutuse muresid senikaua, kui lubatakse emissioonidega „kaubelda“, või nagu Hiinas — neid lausa ignoreerida, siis jääb lahendus pigem rohujuurte juurde, tavakodaniku panuseks.

„Tahame hingata“ on loomulik nõue. Loodaks, et ÜRO konverentsi juhtisikud seda ka tähele panid.

Märkmed: