HÄRNALD TOOMSALU

Allakirjutanu oli Hamiltoni koguduse saadikuks Evangeelse Luteri Kiriku Kanadas (Evangelical Lutheran Church in Canada) 10. konverentsil, mis toimus Winnipegis, Manitoba ülikooli keskuses 21.— 24. juulini. Konverentsid toimuvad iga kahe aasta järel.

Päevakorras oli uue piiskopi jt kirikuvalitsuse funktsioone täitvate isikute valimine, mõningate põhikorra punktide muutmine ja täiendamine. Samuti oli kõne all samasooliste kooselu õnnistamine.

Konverentsist võttis osa teiste kirikute kõrgemaid vaimulikke, sh anglikaani kiriku peapiiskop Andrew Hutchison, pastor-president Alan Eldrid Ühendatud Evangeelsest Luteri Kirikust Argentiinas ja Urugais, Ühendriikide Evangeelse Luteri Kiriku direktor Randall Lee. Konverentsil osalesid piiskopid Gerhard Preibich (B. C.), Stephen Kristenson Albertast ja Põhja-aladelt, Cynthia Halmarson Saskatchewanist, Richard Smith Manitobast ja Loode-Ontariost, Michael Pryse ida sinodist, Luterliku Kiriku Maailmaliidu president Mark Hanson jt.

Esimesel päeval esitati aruandeid ja toimus piiskopi valimise I voor.

Avajumalateenistus peeti St. Mary katedraalis. See algas protsessiooniga, teenisid peaaegu kõik konverentsil osalenud kõrgemad vaimulikud. Teenistuse algosas pühitseti kogudust, piserdades teda veega. Kirikupalve esitati seitsmes keeles. Tervitusi tõi St. Mary koguduse preester Michael Koryluk.

Järgmine päev algas avapalvusega ja komiteede ettekannetega, millele järgnes piiskopi valimise II voor. Peale lõunasööki selgus, et piiskopiks oli valitud III voorus 214 poolthäälega 401-st pastor Raymond Schultz, kes täitis seda kohta ka eelmisel kahel aastal. Pealelõunal korraldati ümarlauavestlusi samasooliste elukaaslaste õnnistamise teemal.

Laupäevane olulisim päevakorrapunkt oligi samasooliste paaride õnnistamise küsimus. Kuna see oli konverentsi kõige „valusam“ teema, siis kogunes mikrofonide taha paarkümmend sõnavõtjat, enamus neist pastorid. Arvamused jagunesid peaaegu pooleks. Toodi ette igasuguseid poolt-väiteid; ühel juhul viidati ka Luteri katekismusele, kus olevat kirjas samasooliste kooselu heakskiitmine. Üks Kitcheneri õpetaja aga leidis, et see oleks otse Jumala teotamine, kui see otsus teoks saab.

Nõustuti piiskopi ettepanekuga, et selle küsimuse otsustamiseks on vajalik kahe-kolmandikuline häälteenamus. Toimus kinnine hääletus, kus tuli märkida kas jah või ei. Peale lõunasööki selgus, et ettepanek oli läbi kukkunud (183 poolt ja 220 vastu), seega on see probleem „lükatud kalevi alla“ järgmiseks kaheks aastaks.

Hiljem väljendati imestust, et samasooliste õnnistamise ettepanek maha hääletati, kuna sõnavõttudest võis järeldada vastupidist. Ilmselt ei arvestatud „vaikiva enamusega“. Järgnev päevakava kulges ettenähtud korras ja lõppes kahetunnise laulujumalateenistusega ühes Winnipegi anglikaani kirikus.

Kahjuks polnud seal ühtki allakirjutanule tuttavat viisi, kuigi kõik esitatu oli kirikumuusika. Ca 30-liikmeline koor oli väga hea ja seda oli nauding kuulata.

Pühapäeva hommikul toimus lõpujumalateenistus konverentsisaalis, millest võtsid osa kõik üritusega seotud.
•••••
Veel mõned isiklikud tähelepanekud konverentsi kohta.

Samasooliste paaride õnnistamise vastu oli tehtud tugevat vastutööd ja delegaatidele välja saadetud rinnas kantavad punased lipikud, näitamaks suhtumist sellesse küsimusse. Piiskop keelas aga nende kandmise konverentsisaalis, öeldes et see olevat vastuolus parlamendi reeglitega. Allakirjutanule tundus eriti imelik, et delegaadid pidid selles küsimuses hääletama südametunnistuse järgi, mitte arvestades nende koguduste seisukohtadega selles küsimuses, keda nad esindasid.

Ümarlaudu oli mitmeid ja seal, kuhu mind oli määratud, arutati samasooliste kooselu õnnistamist väga põhjalikult. Mõtteid oli mitmesuguseid, aga jäi üldmulje, et osavõtjatel polnud päris selge, mida see võiks tähendada kogudustele ja kirikule.

Jumalateenistuse kord oli allakirjutanule täiesti võõras. Tundub, et siinne luterikirik on omaks võtnud igast teisest usust midagi ja liitnud selle luteriusu kommetega. Kasvõi jumalateenistuse algus, kus tullakse kirikusse protsessiooni korras, kandes kõige ees risti ja põlevaid küünlaid, millele järgnevad vaimulikud. Samuti on vaimulike riietus muutunud väga värvikirevaks, mis jällegi tuletab meelde katoliku või ortodoksi riietust. Piiskop luges pühakirja tema ees lahtihoitavast Piiblist, mis meenutab pigem katoliku tavasid.

Suurima üllatuse valmistas aga lõpujumalateenistus. Nagu varem mainisin, olid kõik kuuldud laulud nii viisilt kui sõnadelt võõrad ja ühe laulu järgi oleks võinud swingi tantsida. Arvatavasti mõjus see ka kogudusele nii, sest hakati plaksutama laulu taktis ja piiskop altaris hakkas tegema tantsusamme.

Paistab, et ajad ja kombed siinses luterikirikus on suuresti muutunud. Loodan, et see veel praegu meie kogudustesse üle ei kandu.

Veel üks tähelepanek — kogu konverentsi ajal ei kuulnud ma luterikiriku hümni „Üks kindel linn ja varjupaik, on meie Jumal taevas“. Paistab, et siinne luterikirik on selle tõe kõrvale heitnud ja võib-olla seetõttu püütaksegi kaasa joosta „uuemate moevooludega“, nagu seda on ka samasooliste kooselu õnnistamine.

Külastasin Winnipegi esmakordselt ja see jättis väga imposantse mulje. Tänavad, eriti äärelinnas, on neljarealised ja on palju puiesteid. Samuti paistab linn olevat puhas. Muidugi on muljed linnulennulised, sest vaba aega linna vaatamiseks polnud. Ühel päeval sain siiski mahti ka all-linnas käia ja seal paistsid silma karud, nii nagu omal ajal Torontos põdrad. „Pilvelõhkujaid“ silma ei hakanud, aga mõningaid „tippe“ oli siiski näha. Esimese mulje järgi sümpaatne linn, kus võiks elada. Manitoba ülikooli maa-ala on tohutult suur ja hoonestik moodustab ise väikese linna. Muide, seal on õppejõuks endine hamiltonlane Andres Tamm.

Tänan südamest Ingrid Tamme ja tema õde, kelle külaliseks olin Winnipegis viibimise ajal.

(Härnald Toomsalu oli esimene Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kogudus Hamiltonis esimees)

Märkmed: