Asusin teele ilma haiguskindlustuseta lootuses, et ehk saan selle osta Tallinna lennujaamast. Nii oligi, Tallinna lennujaamas astusin sisse ERGO kindlustusbüroosse ja saingi, mida tahtsin, makstes ainult ühe kolmandiku sellest, mida küsiti Torontos neljakuise külastusaja eest.
Kasumiga algus oli tehtud ja algas sõit lõunasse. Ilm oli ilus ja ümbrus rõõmustavalt roheline.
Silmad otsisid ilusat kasvavat metsa, aga püüdsid kinni hoopis rohelise võsa. Mida rohkem lõunasse, seda harvemaks jäid rohelised põllud. Silma torkasid ka puidukoormad, mis veeresid Tallinna poole. Mõttes välgatas: „Ei tea küll, kuhu kaob meie „roheline kuld“?“
Mõnetunnise sõidu järel jõudsime Tõrva, kus mind tervitas esimesena ilusasti restaureeritud vana kõrtsihoone. Soe tunne läbis südame, olin ju jõudnud kodumaakonda, kus iga asi tundus kuidagi tuttavana.
Kunagi koolipõlves sai Helme koobastest kuni Ahijärveni kõigega tutvust tehtud.
Olin oma külaskäiku plaanitsenud pikemana just seetõttu, et tahtsin pilku heita külalislahkusele järgnevale igapäevasele elule.
Kord oligi juhus istuda arsti ooteruumis. Patsient astus arsti kabinetti ja kuulsin, et küsiti: „Mis rohtu te soovite?“ Ja see juhtus viis korda järjest! See pani mind imestama, et küll on ikka targad patsiendid; panevad ise endale diagnoosid ja arst annab ainult retsepti. Minu kõrval istuv patsient aga kurtis, et linnas polevat isegi haiglat.
Eks linnahärrad tea, mida linnal vaja ja mida mitte; hiljem kuulsin küll palju nurinat selle kohta, see nurin aga tundus kui rusikatega vehkimine peale kaklust.
Kui ma Valga linnas sentimentaalsusest aetuna jalutasin mööda tuttavaid tänavaid, sain nii mõnegi rõõmsa üllatuse osaliseks. Säde seltsimaja, mis aastaid põlenuna, rikkus Valga peatänava üldmuljet, on nüüd ilusasti restaureeritud, kusjuures üks pool on Valga Muuseumi ja teine arhiivi käsutuses. Mõnisada meetrit edasi on Valga kultuurikeskus, mis alles hiljuti sai uue sise- ja välisrüü.
Vee tänavat mööda uuesti peatänavale tulles hakkas silma, et muusikakool, mis 2002.a. suvel oma 80. juubelit pidas, oli uue katuse saanud. Kui vanas Raekojas olin oma jalgu puhanud, seadsin sammud Aia tänavale, ja sealt siis Säde aeda. Aed oli maitsekalt planeeritud ja korrastatud. Ka aia keskel asuv kunagine ohvitseride kasiino oli kenasti korda tehtud ja seal asub nüüd Valga Keskraamatukogu. Tegin selleski ringkäig, jättis igati meeldiva mulje.
Astusin sisse ka muuseumisse, kus kogesin sõbralikku vastuvõttu.
Ehkki üldiselt olid kõik eksponaadid heal tasemel, riivas üks nendest silma, nimelt küüditamist kajastav eksponaat. Trellidega kaubavagun, uks praokil, ja selle ees istub vanahärra leivapätsiga. Puudusid püssimehed. Kuna olen ise 1941.a. küüditamist oma silmaga näinud, oli mul päris võimatu uskuda, et keegi kuskil vaguni ees sai istuda ja veel vähem oleks keegi tahtnud oodata enda saatmist Siberisse. Polnud see ju lõbusõit.
Astusin ka sisse Pikk tänav 16 asuvasse nn. Piirivalvemuuseumi, kus on väljas püsiekspositsioon „Lõuna Eesti Ühistöö“. Siin oli juba märgata et on püütud täita ajaloo „valgeid laike“ niipalju kui võimalik; seda teevad inimesed vabatahtlikult, armastusest tõe ja õiguse vastu.
Valga väikelastekodu „Kurepesa“ on igati euronõuete kohane. Valga Haigla on samuti ajakohane uus ehitus.
Spordirajatis Valga südalinnas, mis asub endise gümnaasiumi hoone taga asuvas orus, on samuti uus ja oma ülesannete kõrgusel.
Palju nurisetakse arstiabi ja Haigekassa üle, kusjuures püütakse süü veeretada reformide või administratsiooni arvele. Olen aga veendunud et ametialane eetika peaks ka sellest nurinast üle saama.
Kahjuks on aga puudujääke noorte vabaaja sisustamises. Seda polnud nimetamisväärselt märgata ei Valgas ega ümbruses kogu minu neljakuise sealviibimise ajal.
Siin võtame appi vanasõna: „Anna aega atra sääda, küllap siis kündi ka küllalt saab.“