Emadepäeva-eelsel laupäeval toimus Bostonis, First and Second Church'is, iga-aastase Balti kontsertseeria kolmas ja viimane kontsert, kus esines vaid aasta eest asutatud Martinika Duo - Maarika Järvi (flööt) ja Martin Kuuskmann (fagott). Mitte just igapäevane kombinatsioon. Ka muusika, mida kunstnikud esitasid, ei olnud kaugeltki igapäevane. Enne kontserdi algust kavaga tutvudes võis arvata, et ehk seisab ees pikk ja igav õhtupoolik, aga see mõte kadus kui välk juba esimest plaksu - jah plaksu, mitte nooti - kuuldes!

Avanumbriks oli duo valinud ametlikus kavas puuduva, Steve Reich’i Plaksumuusika (Clapping Music). Pillid jäeti kõrvale, muusikat tehti hoopis peopesadega. Pala koosnes rütmiliselt nõudlikest, vahel sünkopeeritud plaksutustest, mis duole näiliselt mingit raskust ei tekitanud. Järgnes Jean Francaix "Sept Impromptus". Vaatamata enneaegsele osadevahelisele aplausile, mis ettekannet nagu tükeldas, oli see igati huvipakkuv. Palas leidus nii mänglevat meloodiat kui eleegiat, nii pillidevahelist kahekõnet kui koosmängu, nii sujuvust kui tehniliselt nõudvat rütmikat. Duo esitus oli rohkem kui kompetentne. Kolmandana esitas Martin Kuuskmann kaasaegse brasiilia helilooja Francisco Mignone ühe valssidest ("Misterio") soolo fagotile. Unistav, sügava tundmusega ettekantud viis meenutas (nagu kunstnik oma sissejuhatuses ka mainis) pigem küll ballaadi kui valssi. Mignonele järgnes Erkki Sven Tüüri piccolole ja tuubale loodud "Dick ja Toff Imedemaal". Seda kuuldes kerkisid tahes-tahtmata silmade ette multifilmi-sarnased visioonid kärmelt siia-sinna tormavatest loomakestest, keda ergutas duo laitmatu rütmitunne ja tehnika. Kontrastina Tüüri vallatule palale kõlas järgmiseks Maarika Järvi ettekandes Claude Debussy "SYRINX". Kui muusika jättis ka midagi soovida (tunnistan üles, et Debussy jätab mind peaaegu alati külmaks), siis esituse kohta seda küll ei saa ütelda.

Vaheajata kontsert jätkus Heitor Villa-Lobos’e "Bachianas Brasileiras" number 6-ga, mida võrreldes üldtuntud number 5-ga harva kuuleb. Aeglasele, meloodilisele algusele järgnesid aina kiiremad tempod - ka flöödi kadents, mida mängiti kiiduväärt hoo ja tundega. Järgnevalt esitatud Arvo Pärdi "Alinale" algas üllatusega, kui duole lisandus siinses eesti seltskonnas (küll mitte muusikuna!) hästituntud Keto Soosaar, kes sõnagi lausumata klaveri taha istus ja moment hiljem julge akordiga peale hakkas - ja siis vaikis! Selgus, et pala oli kirjutatud klaverile, kuid ümber seatud flöödile ja fagotile, jättes klaverile vaid esimese löögi. Muusika ise oli puhas Pärt, täis mõjuvat polüfooniat. Lõpp, võibolla just selles esituses, tuletas meelde Copland’i tuntud fanfaari lihtinimesele (Fanfare to the Common Man). Viimasena esitas duo Daniel Schnyderi Vahemere muljeid kujutava "Suite Provencal’i". Nagu Francaix seitsmes impromptus, esines ka Schnyderi muusikas duo poolt laitmatult interpreteeritud tempo ja rütmilisi kontraste. Huvitav, väga hästi esitatud programm.

Võiks veel mainida, et moodsajooneline, kammermuusika jaoks küllaltki hea kõlaga ruum, kus kontsert toimus, on ehitatud vana, kunagi mahapõlenud kiriku müüride vahele. Oleks aga pisut valgem olla võinud. Ja ka kuulajaid oleks võinud olla rohkem. Aga neile, kes tulid, jäi kontsert meeldejäävaks elamuseks. Aitäh, Martinika Duo!

Eestlased Kanadas

TRENDING