Pärast Išutino kalmistu korrastustalgut. Vasakult Vladimir Makarov, Vera Kozlova, Helle Solnask, Marika Sarapuu, Vladimir Kozlov, Peeter Luksep ja Ants Kraut.
Fotod: P. Pillak
Fotod: P. Pillak
Tänapäeva kaartidelt küll Išutino nimelist kohta ei leia, sest siin olnud talud ja külad on tühjaks jäänud. Paljud neist olid aga eestlaste poolt asutatud. Alates 1860. aastatest kuni veel XX sajandi alguseni rändas maaotsingutel Liivimaalt Pihkva- ja Tverimaale tuhandeid eestlastest ümberasujaid. Uues elukohas rajasid nad kirikuid ja koole, panid käima seltse ja ühinguid. Luterlikke matusepaike rajati mitmele poole Valdai kõrgendiku lõunapoolses osas. Tänaseks on need üldiselt hävinud või ülematmistega muutunud venepärasteks. Tänu oma üksildasele asukohale on Išutino väheseid erandeid ning seetõttu ainulaadne ajaloomälestis.
Išutino kalmistu rajati XX sajandi alguses Taskide perekonna eestvõttel nende poolt ostetud maa-alale. Kalmistu asetseb künkal, kust avaneb maaliline vaade Brosno järvele, teiselpool järve paistab Troitskaja õigeusu kiriku torn. Kalmistu on piiratud põllukividest laotud müüriga, mille idaküljes on väravaava – varem seisis siin puust värav. Müüri põhja- ja lõunakülje pikkus on 47 meetrit ning esi- ja tagakülg ligikaudu 43 meetrit. Ümber müüri väliskülje jookseb kraav. Osaliselt laiali vajunud müüri keskmine kõrgus on veel praegugi 60-70 sentimeetrit.
Vanimad säilinud kivist hauatähised pärinevad XX sajandi algusest ja neil on eestikeelsed tekstid: Siin hiingawad Jssanta rahul August [Task] Surnut 1904 astal 30 detsembril w[anus] 2a[astat] 4[kuud] / Ottu Task Surnut 1907 astal 4 Mail w[anus] 2a[astat] 7k[uud]; Jakob Saarva 1838-1927;.Linda Pallaw 1931; Sarlotte Keerman 1924; [?] Piller; ühel kivil on vaid alles tähed KJ ning kahel kõrvuti asetseval kivil on vaid aastaarvud 1905 ja 1913. Hilisematel kalmudel on ristid ja hauapiirded venepärased ning tekstid venekeelsed: Anna Piller 1938; Janter N D 1875-1931; Koger Rozalia Ivanovna 1908-1992.12-12. Mõnedel hauakividel olnud metallristid on murtud. Paljudel haudadel olid ilmselt puust ristid, kuid need ei ole säilinud, hauakääbaste rivid on aga selgelt näha. Mõnel haual on hiljuti lisatud uued metallist nimesildid. Pärast II maailmasõda on siia vaid väheseid maetud, sest ümberkaudsed külad olid tühjaks jäänud.
Suure töö kalmistu metsast ja võsast puhastamisel ning korrastamisel on teinud ära koos pereliikmete ja teiste vabatahtlikega Vladimir Makarov, kelle ema neiupõlvenimi oli Pauline Koger. Ümbruskonna eestlaste ajalugu on uurinud Eesti juurtega kodu-uurija Anton Solames (eestipäraselt Soolamees), kes avaldas 2007. aastal venekeelse raamatu “Vene riigi ajaloost ja eesti rahvast sellega seoses” (Iz istorii Rossiiskogo gosudarstva i meste v nem estonskogo naroda), milles autor kirjeldab ka kalmistule maetud perede lugusid. Raamatu teine täiendatud ja parandatud trükk ilmus käesoleval aastal.
Eesti muinsuskaitsjates äratas huvi Pihkva- ja Tverimaale väljarännanud eestlaste vastu Peeter Luksep. Ta on ise küll sündinud ja elab Rootsis, kuid tema isa sündis 1920. aastal Toropetsi linnas, kus perekonnal oli kauplus. Luksepad naasesid Eestisse pärast Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut. Alates 1990. aastate algusest on ta korduvalt külastanud perekonna kunagist asuala koos sugalaste ja sõpradega Eestist, Rootsist ja mujalt. Ta on aastaid kogunud andmeid arhiividest, perekogudest ja isikute mälestustest. Oluliseks kontaktisikuks Andreapolis on olnud sugulane Vladimir Kozlov, kelle ema Erna neiupõlvenimi oli Jänes. Kozlovide peres on kõik külalised alati sooja vastuvõtu leidnud.
2008. aasta suvel teostas Eesti Muinsuskaitse Selts Išutino kalmistule ekspeditsiooni, mille käigus tehti mõõdistamistöid, kaevati välja maa sisse vajunud hauakive, puhastati neid mullast ja samblast, kirjutati ümber hauakividel olevaid tekste ja fotografeeriti. Käesoleva aasta alguses alustati Eesti Vabariigi Moskva saatkonna kaasabil kohalike võimudega läbirääkimisi, et ainulaadne eestlaste kalmistu tähistada ja kaitse alla võtta. 21. augustil avataksegi Išutino kalmistul eesti- ja venekeelne infotahvel ning toimub luterlik ja õigeusklik tseremoonia. Luterlikku jumalasõna kuulutab õpetaja Enn Salveste, kes teenib kogudusi Kundas ja Simunas aga ka Peterburi Jaani kirikus. Üritusest võtavad osa Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi esindajad, Tveri oblasti ja Andreapoli juhid, Eesti Vabariigi Moskva saatkonna töötajad eesotsas suursaadik Simmu Tiigiga, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Muinsuskaitseameti esindajad jt. Üritusest osalema on kutsutud kõik siinsete eesti juurtega inimesed lähedalt ja kaugelt. Pärast tseremoonia ametlikku osa toimub koosviibimine.
Peep Pillak