Lakewoodi Eesti Ühingu liikmeskond tähistas Labor Day nädalalõpul oma 65. hällipäeva. Ajaloolise sündmuse puhul olid kohal tervitajad ja esinejad ka kaugemalt.
Reedel, 2. septembril toimus „Jällenägemise õhtu“, mille raames 1946. a loodud ühingu asutajaliikme poeg Bill Karjane näitas suurel ekraanil huvitavaid fotosid nii Lakewoodi linna arengust kui ka ühingu tegevuse algaastatest (1946 – 1965).
Seejärel andis Lakewoodi linna a. 1950 saabunud endine esinaine Eda (Tammann) Treumuth põgusa suusõnalise ülevaate mitmekesisest tegevusest, mis ühingu maa-alal läbi aastate on toimunud.
Perenaise Ülle Saluri poolt pakutud einelaud oli eriti meelepärane oma värskekapsasupi, rosolje, peenemate võileibade ja roosamanna poolest.
Reede õhtul oli esinejaks Andres Raudsepp Kanadast (Trenton, Ontario), keda klaveril saatis Charles Kipper, helilooja ja koorijuht Torontost. Raudsepp esitas kahes osas kümme laulu, andes tihti selgitusi laulude kohta. Pannes hetkeks kõrvale kitarri, esitas ta seekord ka Roman Toi poolt loodud „Nõel“ (K.-E. Sööt), tuletades sellega meelde, et eestlaste lauluisa Põhja-Ameerikas sai hiliskevadel 95 aastaseks ja et sünnipäeva tähistamine toimub veel paari ürituse näol Torontos sel sügisel. Publik palus, et see laul oleks esitatud ka laupäevasel pidustusel. Huvitav seik esimese kavaosa juures oli Valter Ojakääru laul „Oma laulu ei leia ma üles“ (1966), mille sõnad luuletusena oli kirja pannud siis noor Leelo Tungal. Laulul on ühe populaarse ajaloolise televisioonisarja (Tuulepealne maa) tõttu olnud viimase kolme aasta jooksul kodumaal tõus. Publik laulis meeldivalt kaasa laulukese meloodilist refrääni.
Oma eeskava teises pooles esitas Andres nii oma tekste kui Jyri Korgi „Hommik vaikseil kõnniteedel“ (Kristofferson), millele Charles Kipper andis juurde sobiva kantri-meeleolu. Tsükkel lõppes Naissoo/Rummo võimsa filmilauluga „Põgene, vaba laps!“ orkestraalselt kõlava klaveri saatel.
Raudsepp oli heas vormis ja Kipper rikastas oma suurepärase oskusega laulja esinemist. Järgnes jalakeerutus tantsuorkestri helide saatel. Nädalalõpp oli väärikalt alanud.
Laupäevaõhtu pidulised nautisid enne kava ametlikku algust Toomas Sõrra poolt kohale toodud kümme aastat tagasi kodumaal lindistatud intervjuusid USA juhtivate eestlastega. Juubelipidustuste kava algas endiste esimeeste austamisega.
Rahva ette astusid Laine-Lya Pals, Heino Maasikas, Valter Must, Erik Must, Eda Treumuth ja Tõnu Vanderer. Puudus Rein Uibopuu. Ühingu esimees Priit Parming tänas suure vaeva nägijaid ja töö tegijaid ning kinkis neile liikmeskonna nimel ajaloolised Kempteni DP laagris kunstnik Kochi poolt kujundatud värvilised Eesti kaardid.
Enne tervitusi tegi endine esimees Tõnu Vanderer teatavaks Lakewoodi Eesti Maja Toetusfondi rajamise. Eesti Vabariigi nimel tervitas äsja USAsse saabunud peakonsul Sten Schwede (kes viibis kohal abikaasa Jaana ja väikse tütrega), Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel esimees Marju Rink-Abel, Eesti Spordiliidu USA-s nimel abiesimees Andrus Ers (andes üle ka toetusümbriku), New Yorgi Eesti Haridusseltsi nimel esimees Toomas Sõrra ja kohaliku Leedu Ühenduse nimel Rasa Miliute, kes kinkis Eesti Majale sünnipäevatordi ja suure uhke põõsa, mis jäi lavale dekoratsiooniks.
Õhtuse eeskava eest hoolitsesid Kristi Roosmaa New Yorgist, eelneval õhtul esinenud Andres Raudsepp ja klaverisaatjana Charles Kipper.
Ettekannete esimest osa alustas Kristi Roosmaa lauluga „Kui armastad“ Boris Kõrveri operetist „Kuskil Montparnasse’il“. Huvitav oli jälgida eestikeelset teksti laulus „Mind emba“, mis kohe tuletas meelde Gershwini „Embraceable You“. Nii see oligi. Enne kui meesterahvaste seast keegi jõudis lavale joosta, et Kristit embusse tõmmata, hoiatas lauljatar, et elu kahjuks pole alati õrn armastus. Esineja demonstreeris ka oma näitlejaoskusi, kehastades Elizat muusikalist „Minu veetlev leedi“, kusjuures „’Enry ‘Iggins“ sai oma verbaalse keretäie laulus „Oota vaid!“ („Just You Wait!“ – Lerner ja Lowe).
Saabus aeg siirduda peolauda. Enne aga oli sõna Pühavaimu koguduse hingekarjasel praost Toomas Vagal, kes palves rõhutas, et koos on alati tõhusam kui üksinda.
Peolaud oli korraldatud Lia Parmingu juhtimisel, kusjuures valik oli rikkalik ja kvaliteetne. Taas valitses eestipärane ilme ning valik.
Teine osa eeskavast oli tähendusrikkalt esinejate poolt kokku pandud. Sissejuhatavalt kõlas Kristi poolt Lydia Koidula „Meil aiaäärne tänavas“ (Raudsepa kitarrisaatel). Raudsepp meenutas taas R. Toi 95. sünnipäeva helilooja lauluga „Nõel“. Publik võttis lauluesitust südamlikult vastu, saates veel kord soojad tervitused lauluisale Torontos.
Duett „Majakene mere ääres“ (Vetemaa/Vinter) sai Roosmaa-Raudsepa käsitluses uue välimuse (harmoonia, omapärane lõpp), kusjuures Kipper ja Raudsepp saavutasid muusikalise saate juures (klaver-kitarr) hea koostöö. Eeskava kulmineerus sobiva valikuga. Andres tuletas meelde, et pole hilja kajastada EV taasiseseisvumise 20. aastapäeva ja laulvat revolutsiooni. Kõlas helilooja Alo Matiiseni võimas muusika. Lakewoodi Eesti Maja tiibklaver Charles Kipperi meisterlikes kätes kujunes selleks otstarbeks parajaks instrumendiks. Kristi ja Andres esitasid vaheldumisi Jüri Leesmendi kuulsaks saanud salmiridu. Kui kõlas refrään, tõusis rahvas spontaanselt ja saal kaikus üksmeelselt ja ühehäälselt tõotuses: „Eestlane olen ja eestlaseks jään!“
Oli elev moment. Kuigi kava oli lõppenud, nõudis publik veel ühishingamist. Klaveri juurde asus veel Charles Kipper ja kõlas võimas „Meil merivood on vabad!“
Tänati esinejaid ja juhatuse liige Imbi Sepp andis peakonsul Sten Schwedele, Jaana Schwedele ning esinejatele üle lilled. Siinjuures võiks mainida, et esinejad hindasid kõrgelt lavatehnikut Raivo Reinupit oma teadmiste ja hoolsuse poolest.
Peatselt asus lavale kolmeliikmeline orkester. Publik võis rahuldustundega lahkuda. Kes puudusid, jäid ilma ilusast rahvuslikust sündmusest. Esinejaid Kanadast ootasid veel ees pühapäevahommikused muusikalised etteasted Pühavaimu kirikus.
