Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamine 20. augustil ei ole juurdunud veel rahva teadvusse sellisel määral kui vabariigi aastapäeva pühitsemine 24. veebruaril. Seepärast oli üllatav lugeda ajalehest perekond Nelly ja Tõnis Lind'ide kutset võtta osa nende maakodus toimuvast vabaõhu-koosviibimisest laupäeval, 17. augustil. Teade oli huvitav ka sel põhjusel, et meie rahvuslike tähtpäevade (iseseisvuspäev, võidupüha, leinapäev vms.) tähistamise algatus ja läbiviimine ei pea alati tulema organisatsioonidelt, vaid seda võib teha iga eestlane või perekond. Idee võiks rakendamist leida eriti eestlaste väiksemates keskustes, kus organisatsioonid puuduvad.

Nelly ja Tõnis Lind'i kauni aiaga kodu on juba aastaid tuntud Toronto ja ümbruskonna eestlastele peamiselt seal peetud koguduste vabaõhu jumalateenistuste tõttu. Seekordsel kuumal päeval pakkusid lõõmava päikese varju suured puud, mille alla oli kogunenud ombkaudu 100 külalist.

Korraldavale abielupaarile olid abiks oma pere liikmed ja sõbrad transpordi, toidu valmistamise ja serveerimise osas. Kuna kõik oli osavõtjaile tasuta, siis toimus korjandus Toronto Eesti Seltsi täienduskoolide heaks, mis andis sissetulekuna 535 dollarit.

Kokkutuleku sõnalise osa eest hoolitsesid kolm isikut: pereema Nelly ise, kes on ise tuntud värsisepana esitas oma luuletusi („Murede maa, Kevad ja Suveöö“), palved pidas Toronto Eesti Vabakoguduse pastor Gustav Pitka ning väga sisuka päevakohase kõnega esines Eestlaste Kesknõukogu Kanadas peasekretär Priit Aruvald.

Olgu siinkohal lühidalt edasi antud Priidu mõtteid ja meenutusi Eesti lähiajaloost ning tänapäevast: Mäletan, et 11 aastat tagasi oli pühapäevane päev, kui mulle helistas ühe ajalehe reporter, küsides, kas Eesti kavatseb taastada iseseisvust. Vastasin, et olen kuulnud kuulujutte, kuid kindlat teadet pole. Sõitsin kiiresti Eesti Majja ja hakkasin EKN büroos otsima telefonisidet kodumaaga, mis sel ajal oli väga vaevaline, kõned halvasti kuuldavad ja korduvalt katkestatud. Sain viimaks Soome kaudu kätte meie kontaktisiku Trivimi Velliste, kes ei olnud rohkem teadlik olukorrast kui meie siin Torontos. Ta soovitas oodata sündmuste käiku. Järgmisel päeval kuulutati välja Eesti taasiseseisvus. Suur kontrast tänapäevaga. Nüüd võin siin oma autost helistada Eestisse ja rääkida ükskõik kellega.

Kuidas ajad küll muutuvad. 11 aastat tagasi liikus Tallinna ja Helsingi vahel liinilaev Georg Ots, punalipp ahtris. Kui nüüd vaadata pealinnas Soome lahele, näed sadamas reisilaevu väljumas merele ja sealt tulemas.

Ühe aastakümnega on Eesti imetlusväärselt edasi jõudnud, eriti võrreldes teiste nn. endiste nõukogude vabariikidega. Parim näide Narvast. Eesti poolel teenib tööline 300 dollarit, ida pool piiri 50 dollarit kuus. Majandusliku edukuse põhjusi on mitu: oli kogemusi eelmisest iseseisvusajast; lähedus Skandinaaviale; oma raha taastamine, ettevõtete erastamine, hoiduti defitsiidiga riigieelarvetest. Eesti on toodud majanduslikult tagasi lääneriikide perre. Nüüd oodatakse pääsu Euroopa Liitu ja NATOsse.

Kuid on ka murepilvi. Kõige rohkem on riigi kiirest arengust saanud kasu eesti noorus, kellel on energiat ja õpihimu eriti tehnika, äri ja keelte valdkonnas. Madala sissetulekuga ja sotsiaalabi vajavate inimeste riiklikke toetusi on halastamatult kärbitud. Pensionärid elavad rasketes oludes. Nende sissetulekud on piiratud, kuid toiduainete hinnad tõusevad pidevalt. Välisriikide investeeringud on läinud enamasti linnadesse, eriti Tallinna. Mõnedele on riigi edusammud majanduses toonud kaasa kiire rikastumise.

On veel teisi muresid. Üks neist on alkoholiprobleem, eriti meeste hulgas. Eesti mehe keskmine eluiga on 12 aastat lühem Euroopa keskmisest, koguni 15 aastat vähem kui Rootsis. Alkohol põhjustab palju õnnetusi ja enesetappe. Vägivaldne surm on nõudnud eesti rahvalt aastatel 1991—1999 23.010 ohvrit, neist 17.761 mehed. Süngele pildile lisandub AIDSi levik ja narkomaanide arvu tõus riigis.

Lõpuks kultuuri küsimus. Eesti kirjakeel on kaitseta. Vene keele survest vabanemisel on seda asendanud inglise keele surve. Õige eesti keel kipub kaduma teadusest ja seadusandlusest. Praegune keeleseadus kaitseb muulasi ja nende keeli, mitte aga eestlasi ja eesti keelt. Lohakas ajakirjanduse keel. Näib, et lapsajakirjanikelt ei nõuta haridust, vaid hoopis muid omadusi.

Kes vastutab eesti keele eest? Lihtne vastus oleks: meie kõik. Riigikogu poolt väljaantud seadused peaksid olema kirjutatud heas eesti keeles, kuid juristide kirjaoskus jätab soovida. Tänapäeval ei ole kõrgkooli diplom enam kirjaoskust tõendav dokument.

Eesti keele tundide arvu on koolides vähendatud. Puudub riiklik keelepoliitika. Kodumaalt naasnud inimesed kurdavad, et Eesti on kiiresti amerikaniseerumas. Mitmed, sh. Torontos hiljuti kõnelnud metsavennad, on avaldanud arvamust, et eesti keele ja kultuuri püsimine jääb väliseestlaste ülesandeks.

Priit Aruvald lõpetas oma kõne siiski optimistliku tooniga, öeldes, et täna on pidu- ja mitte leinapäev. Elagu Eesti Vabariik! Puude all päikese eest varju otsinud hiirvaikselt kuulajaskonnalt järgnes heakskiitev aplaus. Koosviibimisel puudus muusikaline osa, seda täitsid kuulajad ise, lauldes ühislaule väljajagatud lehtedelt.

Järgnes piknik, jutlemine, jalutamine hästikorrastatud maa-aladel ja lõpuks sõit tagasi linna. Märku selleks andis ka ilmataat, päästes valla kerge vihmasagara, mis küll kohe lõppes.

Märkmed: