Möödunud nädalal tähistasid Toronto eestlased koos kaugemalt tulnutega siinse rahvusliku tegelase Kalju Jõgi 75. sünnipäeva, kes on olnud viimased poolsada aastat siin aktiivne rahvuslik ja seltskondlik tegelane ning saavutanud oma algatustega suure lugupidamise,
mida on ka teenetemärkidega hinnatud. Kalju Jõgi on sündinud 1. mail 1927 Tartus, kus ta juba noorena pidi alustama sõjateed lennuväe abiteenistuslasena, keda nüüd nimetatakse lennuväepoisteks.
Õhtut alustati ühislauluga „Mu isamaa armas“, misjärel avas sõnalise osa peapiiskop Udo Petersoo. Ta märkis Kalju osa eesti ühiskonnas. Eesti Vabariigi aupeakonsul ja EKN esimees Laas Leivat nimetas oma sõnavõtus olulisemaid etappe juubilari tegevuses: Eesti Abistamiskomitee juhatuseliikmena krundi ostmine ja hoone ehitamine, vigastatud sõjameeste Saksamaalt ESTOle toomine, mitme organisatsiooni asutamine, sealhulgas Karavani pidustuse Tallinna paviljoni korraldamine mitmel aastal, kus ta on olnud linnapeaks; tegutsedes kavaraamatu koostamisel nii osavalt, et hoolimata ametlikust keelust seal mitte poliitikat teha, mahutas ta sellesse ometi kirjutisi Eesti saatusest ja ajaloost. Ka oskas ta suuremate ürituste korraldamisel endale abilisi organiseerida. Kaljule anti kord diplom, kus teda nimetati väsimatuks võitlejaks. Suure optimismiga on ta alustanud suurte ürituste läbiviimist.
Seda sõnavõttu kommenteeris Kalju, et aumärgid tema rinnal on kogu siinse ühiskonna ühise töö tulemuseks. Seejärel lauldi mehisem laul — „Meil merevood on vabad“, millele järgnes juubilari mehisemate tegude loetelu. Ülo Tamre meenutas aegu, kui nad koos korraldasid Eesti Vabadusvõitlejate Liidu poolt algatatud Kaitseliidu Vabadusfondi korjanduse, mille tulemusena suured rahasummad anti Eesti armeele.
Järgnes „Lennuväepoiste laul“ ja A. Tooming mainis, et Kalju üheks lapseks on Lennuväepoiste Klubi. Margot Nortmaa märkis, et kõike seda, mida on esile toodud, sai Kalju teha üksnes seetõttu, et abikaasa Astrid ei naaksunud tema kallal. 13 aastat oli Astrid gaidide kokkutulekuil ja Kalju ei naaksunud omakorda. Nüüd on Kotkajärve maja mädanenud ja vajab korrastamist. Kaljut on nimetatud gaidlipkonna isaks ja ta on annetanud tänase laekumise ehitustööks.
Järgnes ühislauluna „Lepalind“, misjärel Avo Kimmel vaatles Kalju noorusaega, kui ta oli veel liiga noor idarindele saatmiseks. Kuid hiljem sai Kaljust sõdurliku vaimuga noor, kes on olnud mitme vabadusvõitlusliku aktsiooni algataja. 1972.a., kui korraldati esimesed ülemaailmsed eesti päevad, oli selle ürituse esimeheks Robert Kreem, kes nimetas Kaljut heaks ja vastutustundega kaasaaitajaks laulupeo toimkonna juhataja ülesandeis.
Laulumees Eerik Purje õnnitles vanade sõprade nimel, misjärel E. Dulder esitas Helgi Metsaotsa luuletuse „Ma armastan neid“.
Siis said sõna Kalju lapsed, kes ütlesid, et isal oli neli armastust, tema lapsed, abikaasa, elu ja vabadusvõitlus. Tema 75-aastase eluloo olid lapsed kokku pannud pildiseeriaks — alates noorusest kuni tänaseni.
Tütar Erika õnnitles kõikide Jõgide poolt isa 75. sünnipäeval. Laste õnnitluste soojus liigutas isa, Kalju tänas poega, öeldes, et see seeria oli hästi tehtud.
Koosviibimisel oli inimesi Kalju nooruspäevist, kooliajast ja järgnenud aastaist. Kaks aastat tagasi oli ta tahtnud korraldada sellekohase koosviibimise. Abikaasa Astrid oli soovitanud selle edasi lükata. Ta kutsuti enne nüüdset juubelit igavikku. Andres Raudsepp oli juubelipeol teadustajaks, lennuväepoisse oli kohal 17, mis jättis sõpruseküllase meeleolu.
Näis, et 75 aastat on alles nooruseaeg, kuna seltskondlik osa haaras vanusele vaatamata juubilari ja ta külalisi, kui nostalgilisi tantsulugusid mängisid Enno Õunapuu ja Vaado Sarapuu.
