Väljaandja Eesti Keele Sihtasutus © Jaan Kross 2001
Jaan Krossi romaani TAHTAMAA peategelane Aabel Haljand soovib, et ta teaks rohkem sellest, mida mõtles ja tundis tema isa siis, kui venelased okupeerisid Eesti Vabariigi ja tema isast, endisest Kaitseliidu ohvitserist, sai punaväe kapten ja siis Stalini vang.
Alljärgnevast kirjast, nagu paljudest asjadest, on kerge valesti aru saada. Kirja autor on Ain Söödor, kes on püüdnud ette kujutada, millise kirja võinuks Aabel Haljandi isa kirjutada oma pojale. Kiri ei ole Ain Söödori kiri Jaan Krossile.
Armas poeg! Lugesin huviga Sinu lapsepõlvemälestusi Jaan Krossi romaanist TAHTAMAA, mis ilmus Tallinnas aastal 2001 ja ma olen otsustanud vastata Sinu poolt lehekülgedel 326-328 esitatud küsimustele, ehkki on karta, et minu kiri ei jõua kunagi Sinuni ja kui see ka Sinuni jõuab, siis Sa tõenäoliselt ei usu, et see on minu kirjutatud. Aga ma siiski proovin.
Sa ütled, et Sul pole minu Vabadussõja-kogemustest mitte ainsat terviklikku lugu, ei ühtki enam-vähem naiivset patriootlikku anekdooti. Sa ütled, et Sul ei ole siiamaani mingit täiskasvanu-kujutlust sellest, mismoodi mina end tundsin — mina kui Eesti Vabariigile oma ohvitserivande andnud inimene — siis, kui minust tehti üleöö punaarmeelane. Sa küsid, kas mina sel ajal, kui Laidoner oli Stalini vang ja kui Stalini kõige tähtsam liitlane oli Winston Churchill, otsisin eneses valmisolekut olla punaarmee kaptenina lojaalne Laidoneri vangivalvuritele ja Churchillile? Sa küsid ka seda, mida ma mõtlesin oma Lama järve ääres ja Norilski niklikaevanduses — siis, kui ka minust oli saanud Stalini vang. Sa küsid, kas mul võis olla seal mingisugust lootust. Sa küsid, kas ma mõtlesin seal olles midagi Sinust ja Sinu emast. Ja siis Sa kurdad, et Sa ei saa mitte iial vastuseid nendele küsimustele, sest Sul pole nüüd enam selle kohta mitte kelleltki võimalik küsida.
Ära pane pahaks, armas poeg, kui ma Sulle tõtt ütlen. Sa eksid, kui arvad, et surnud ei ole võimelised vastama Sinu küsimustele.
Sa nägid seda oma silmadega, kui venelased Eestisse tulid, aga Sa olid siis veel väga noor ja ma ei pane Sulle seda pahaks, et Sa ei saanud siis aru ega osanud kujutleda, millist tohutut, ängistavat ja meeletut valu ja viha tundsin mina sel ajal oma südames — mina kui Eesti Vabariigile oma ohvitserivande andnud inimene, kelle kohus oli kuulata meie sõjaväe ülemjuhataja Johann Laidoneri käsku — relvad maha panna. Nüüd, kus Sa oled täiskasvanud, nüüd, kus Sul on palju aega olnud kõigele mõelda, nüüd on Sul aeg aru saada, milline oli tolleaegne olukord. Ja meie olukord ei olnud sugugi lihtne, nagu Sa võid lugeda koguteose „Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas" II osast.
Laidoner oli hiljuti öelnud oma raadiokõnes: „Eesti on teinud kõik, et jääda erapooletuks. Kui aga sellest hoolimata meile kallale tungitakse, siis saame endid kaitsma selle visaduse ja selle kindlusega, nagu meie tegime 20 aastat tagasi Eesti Vabadussõjas." (lk. 141). Aga meie riigivanem Konstantin Päts ei nõustunud Laidoneriga. Tema ja kogu maailm olid näinud, kui kiiresti oli võimalik moodsas sõjas vallutada ja hävitada terveid riike — nii nagu seda olid teinud Hitleri väed Poolas kuu aega varem — purustades Poola riigi ja sõjaväe, laastades ta linnad ja maa ning hukates kümned tuhanded ta elanikud. Päts lootis, et Moskvaga pakti sõlmimine päästab Eesti riigi ja rahva samasugusest saatusest (lk 64-65).
Keegi meist ei teadnud, mis meid ootas. Aga valdav enamus eestlasi tahtsid jääda iseseisvaks.
Sa ütled, et see on mõeldamatu, et mina oleksin läinud — kui mul oleks olnud selleks võimalus — ja meldinud end vabatahtlikult võitlema Hitleri „Uue Euroopa“ eest. Sul on õigus. Aga kui ma Su sõnu loen, siis ma ei ole päris kindel selles, kas Sa saad aru pärast kõiki neid aastaid, et kui mul oleks olnud selleks võimalus, siis ma oleksin meldinud end vabatahtlikult võitlema mitte Hitleri „Uue Euroopa“ eest, vaid Stalini punaarmee ja kommunistide hirmuvalituse vastu — nii nagu seda tegid paljud meie noored, kellele siis sunniti sakslaste poolt selga SS-mundrid.
Sul ei tarvitse kahelda selles, et ma olin kibestunud ja pettunud, kui lääneliitlased Churchill ja Roosevelt jätsid Eesti koos Ida-Euroopaga ilma ühegi tegusa protestita Stalini hävitusmasinaisse. Aga ma kahtlen ka Sinu ajaloo tundmise põhjalikkuses, kui Sa tõesti usud, et inglased ei tulnud meile appi seepärast, et nad tahtsid oma „dividendipäevadel häirimatult kokku lugeda oma armetuse tasuks laekuvat tulu“.
Inglastele võib palju ette heita, aga oluline on meeles pidada, et inglased ja ameeriklased ei tunnustanud kunagi nn. Nõukogude Eesti seaduslikku olemasolu ja II maailmasõjas ei võidelnud nad mitte oma dividendide eest, vaid oma elu ja olemasolu eest. Kui Hitler Poolale kallale tungis, kuulutas Inglismaa Saksamaale sõja, kuigi oli teada, et Ameerika ei olnud valmis Inglismaale appi tulema. Inglismaa päästis see, et Churchill suutis Roosevelti veenda Hitleri invasiooni teostamatuses, aga ka selles, et Hitler kaotab sõja Idarindel, kui Ameerika on nõus toetama Punaarmeed. Muuseas, seda võlga ei ole N. Venemaa kunagi püüdnud Ameerikale tasuda.
Mind paneb muretsema Sinu kalduvus mitte ainult võrrelda kõike seda, mida tegid II maailmasõja ajal inglased, eestlased, venelased ja sakslased, aga ka see, et Sa nagu ei mõista, et suuri ja väikeseid kuritegusid ei saa samastada. Sa teed mulle rõõmu, kui Sa lehekülgedel 41-42 räägid võimalusest ehitada muuseum, kuhu paigutada nõukogudeaegseid küüditamisel kasutatud trellitatud loomavaguneid, verekoerte jooksuaedu, randadesse üles seatud Rooseveltilt lunitud okastraadist tõkkeid ja piirivalvurite poolt pooleks saetud kalapaate. Pooleks saetud seepärast, et eestlased ei saaks nendega põgeneda. Aga siis Sa ütled järsku, et „narr oleks mõelda, et enne kõiki neid nõukogulikke eluviisi elemente halba just nagu ei juhtunudki“. Kas Sa tahad sellega öelda, et Eesti Vabariigi ajal leidus samasuguseid halbu eluviisi-elemente? Ja mis puutub sellesse, et Sul pole tervest minu Vabadussõja-kogemusest mitte ainsat „enam-vähem naiivset patriootlikku anekdooti“, siis tahaksin küsida, miks Sa kasutad Vabadussõja sündmustest kirjutades niisuguseid alavääristavaid ja pool-mõnitavaid sõnu nagu „enam-vähem naiivset patriootlikku anekdooti“? Kui mina olin Stalini vang, siis ma vihkasin ja ma vihkan ikka veel kogu südamest kõiki, kes Eestile ülekohut on teinud. Aga ma ei vihka kõiki samavõrra. Sind ma ei vihka üldse, sest Sa oled mu poeg ja ma armastan Sind. Sa oled rasked ajad üle elanud, Sa oled kõikide raskuste kiuste jäänud eestlaseks, kuigi Sa oled ka siiski kahjuks üks nendest, keda nõukogulik kasvastus ilmselt aeg-ajalt mõtete eksiteedele viib. Ja Sa eksid, kui Sa arvad, et ma vaevalt mõtlesin vangilaagris ja niklikaevanduses Sinu ja Su ema peale. Ma mõtlesin teile kogu aeg. Ja ma lootsin kogu selle aja jooksul kogu hingest, et Eesti saab kord jälle vabaks ja et Sinust saab inimene, kes austab mitte ainult oma isa ja ema, vaid ka tõde ja õigust, oma rahvast ja selle minevikku. Isa
TAHTAMAAA — Jaan Krossi romaan
Kultuur
TRENDING
