Peeter Raotma: Tähetunnelis. Autori kirjastus 2004. 48 lk.

Mu lauale on sattunud väike nägus luulevihik kahe kolmerealise haiku vahele surutud 60 lühiluuletusega, ainult üks laiutab end erandina üle kahe lehekülje. Autor on võõras ja temast polegi õnnestunud rohkem teada saada kui luuletekstidest välja koorub. Tundub, et tegu on pensionieas kunstilembelise harrastusluuletajaga. Ühelt poolt raskendab see teadmatus kirjutamist, teiselt poolt aga annab võimaluse olla läbinisti siiras ja objektiivne. Saab anda oma hinnangu täielikult vaid loetu najal, arvestamata ühtki mujalt kuuldud-loetud arvamust ja kartmata solvata tuttava täditütre perekondlikku vaistu. Ja kirjutama peab, et vastata autori väljakutsetele, mis tõotavad asjalikust õpetusest rõõmu tunda ja ootavad zhüriilt ausust, keelamata karm olla.

Mul võttis aega, et oma ühemehezhüriid üksmeelele saada, kuid pärast mõnekordset lugemist võin üsna julgelt kinnitada, et kaebealune lausa vangiraudu ei vääri. Natuke noomida ja manitseda tuleb muidugi, see on ju kriitiku amet. Kui selle ka tegemata jätad, võid veel ise süüpinki sattuda.

Esimeses haikus kukub autor tähetunnelis öö ootel kummuli voodile, teises ärkab koidu eel ning jalutab hommikusse. Tähendab see öist loomingut? Vist mitte ja ei saa ka täie selgusega öelda, kas tunnelis on taeva- või kirjatähed. Kaanekujundaja Tõnu Kukk on ilmselt taevatähtede poolt, mina ei ole selles nii kindel. Heakene küll, jäägu see autori saladuseks. Mis loomingusse endasse puutub, siis lausugem kohe alguses, et viimistletum värsikultuur tulnuks teosele kasuks. Tekstidest nähtub, et autor ei armasta moderniste ja loob „lihtsaid laule kena rahva jaoks“. See oleks päris armas, kui selles väljendis puuduks poos. Autor kipub neilt põlastatud modernistidelt laenama ja kõlgub vormi mõttes kuskil traditsioonilise ja moodsa vahemaal, õieti kumbagisse kuulumata. Väidab, et salmitsemine on mõnus amet, etem kõikidest, kuid ei suhtu oma lemmiktegevusse küllaldase lugupidamisega. Jumalik säde kas on olemas või puudub, kuid luuletehnika on õpitav, treenitav. Tabavate ja leidlike riimide otsimisega autor vaeva ei näe, ka rütmi ja värsimõõtu suhtub pisut hooletult. Sellise luule lugemine on kohati nagu jalgrattasõit külatanumal, mis veel eile oli porine, kuid tänaseks on kõvaks konaraks külmunud.

Kuid on hetki, kus autor unustab poosi ja sellistel avameelsuspuhanguil on ta nauditav. Lühiluuletus „Emale“, kirjutatud ema surma-aastapäeval ja õe sünnipäeval, on rabav oma lihtsuses ja tundeehtsuses. Või pühendus klassijuhatajale klassikokkutulekul, millest õhkub siirust. „Daamide valik“ on toredalt sarkastiline ja mitmed mõnerealised värsikesed on südantkosutavad, üks koguni muhedas mulgi murdes. Huupi ja ummisjalu Euroopasse trügijad saavad oma müksud ja traagiliselt lahkunud Rudolf Rimmelist maha jäänud värsiread on innustanud autorit luuletust lõpetama. Mitmed pühendused lavainimestele, kes osalt nimepidi mainitud, osalt vihjete kaudu äratuntavad, on vähempakkuvad nagu juhuluule ikka, kuid asjaosalistele tõenäoliselt ütlevad need rohkem. Aga luuletuses „Vaarisale“ laseb autor viltu. Olen nõus, et kalapüük on tõsine amet, kuid sonette teha pole põrmugi kergem. Mugavam — jah, kuid mitte kergem. Võhik näeb kalapüügiga rohkem vaeva, kuid vaevaga püütud forell maitseb sama hea kui asjatundja mõrrast võetu. Katsu võhiku kirjutatud sonetti lugeda.

Kohtuotsus on: edasi kirjutada, kuid tunnelist välja tulla avaramasse miljöösse. Ereda päikese käes on hõlpsam tähti läikima nühkida. Mina räägin kindlalt kirjatähtedest.

Märkmed: