1940. aasta sündmuste juurde eesti ja mitme teisegi rahva käekäigus pöörduvad tulevased ajaloolased ikka ja jälle tagasi. Aja kulg toob esile uusi, seniteadmatuid tõsiasju nondest päevadest – veelgi rohkem aga uusi tõlgendusi.
Pr. Maria Laidoner koos abikaasa, kindral Johan Laidoneriga.
Eesti poliitilise juhtkonna toonaste otsuste üle on palju piike murtud, on ka palju üksteisest mööda räägitud: kes valib faktide hulgast vaid oma veendumust toetavaid, kes rõhutab oma hinnangu õigsust üksnes tagantjärele tarkusele toetudes. Ajalooteadmised, mis täna on meil, puudusid ju toonastes sündmustes osalejatel.
Olen varem juba rõhutanud ja pean ikka veel vajalikuks korrata: 1939. ja 1940. aasta olukorras oli Eesti juhtidel kõige õigem üritada mis tahes viisil aega võita ja rahvast säästa. Et rahvast siiski ei õnnestunud säästa, see sai ju selgeks alles hiljem.
Kuid olukorras, kus ollakse üksi silm silma vastu metsiku kiskjaga, pole ennastohverdava võitluse alustamine just väga praktiline tegu. Eriti, kui oli teada, et puhkenud maailmasõjas on teise hirmsa kiskja – natsliku Saksamaa kallaletung enamlikule Venemaale üksnes aja küsimus. Miks siis mitte üritada selle hetkeni vastu pidada?
19. juulil möödub 65 aastat Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria Skarbek-Kruszewska-Laidoneri küüditamisest Venemaale. Vaid ülemjuhataja abikaasal õnnestus eluga naasta rängast vangipõlvest.
Ajaloolasel Kaupo Deemantil jätkus 1968. aastal julgust külastada proua Laidoneri Haapsalus, Jaama tänav 7, kus vanaproua tagasitõmbunult ja väga tagasihoidlikes oludes elas. Ja kindrali lesel jätkus usaldust tundmatu noormehe küsimustele vastata.
Kirjapandud “Maria Laidoneri lugu” (koguteoses “Kindral Johan Laidoner”, Tallinn 1999) sisaldab järgmise lõigu: “Kõiki üksikasju ta mulle ilmselt ei rääkinud. Jäi meelde üks ütlus: “ Kallis külaline! Täielik tõde mu elust vanglas on kaugel, umbes nii kaugel kui see roos vaasis, mille te mulle tõite.””
Täielikku tõde ei saa me kunagi teada. Ometi teame sellest tähelepanuväärsest abielupaarist mõndagi. Teame, et nii USA, Rootsi kui ka Saksamaa pakkusid 1940. a. suvel Laidoneridele Eestist põgenemise võimalust. Aga ainult arad või siis alatud oleksid sellisest võimalusest kinni haaranud.
Teame sedagi, et kui kommunistlik siseminister Maksim Unt tuli kindralit tema kodus Viimsi mõisas vahistama, nõudis Maria Laidoner, et ta võetaks koos mehega kaasa. Aastaid hiljem, Venemaa vanglas, kahetses kindral oma naise ees, et ta enne Viimsist lahkumist end maha ei lasnud.
Maria Laidoner elas aastatel 1963 –1975 Haapsalus Jaama t. 7.
Kindral Johan Laidoneri Seltsi algatusel ning Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Haapsalu linna toel avatakse 19. juulil kell 12 kõnesoleval majal eesti- ja poolakeelne mälestustahvel.
Avamisel kõnelevad Kindral Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, Poola Vabariigi suursaadik Wojciech Wroblewski ja Haapsalu linnavolikogu esimees Andres Ammas. Kohal on korporatsiooni värvides naisüliõpilased „Amicitiast”- proua Laidoner oli nende auvilistlane.
Pidulikule avatalitusele järgneb koosviibimine lähedalasuva ajaloolise jaamahoone keisripaviljonis, kus Eesti esimese riigipea pojapoeg Matti Päts jt. meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid Maria Laidoneriga.
Maria Laidoner pärines oma vanaisa poolt põlisest Poola aadlisuguvõsast, kellest kirjandusklassik Sienkiewicz on kirjutanud romaanis „Tule ja mõõgaga”. Ta tutvus oma tulevase abikaasaga 15-aastaselt Vilniuses, kus tulevane ülemjuhataja käis sõjakoolis. On meeldiv, et Vilniuse eestlased tahavad paigaldada sõjakooli kunagisele hoonele kindral Laidoneri mälestustahvli.
Maria Laidoner lõpetab oma jutustuse sõnadega: „Küll tahaksin veel uskuda, et mu mees on elus. Et tal oleks kõht täis, riided seljas ja soe magamisase. ( … ) Kui keegi peaks minust midagi rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.”