Aarand Roos. Staadionilt statistikasse. Tartu, 2009. 176 lk.
Aarand Roos on mitmekülgne mees. Hariduselt soome-ugri keeleteadlane, loominguliselt kirjanik ja luuletaja, usutunnistuselt kristlane-baptist, kutsumuselt eestlane ja harrastuselt sportlane-kergejõustiklane. Leiba on ta teeninud kooliõpetaja, ajakirjaniku, teadlase, diplomaadi ja tõlgina. Mitmel alal on Aarand saavutanud silmapaistvaid tulemusi. Hindan kõrgelt tema vaimukat novellikogu „Esto-Atlantis“ ja jutlus-jutustust „Juutide kuningas Tallinnas“. Diplomaadina teenis Roos 13 aastat Eesti Vabariigi konsulina New Yorgis. Sportlasena on ta tulnud mitmel korral ja mitmel alal veteranide vanusegruppide kergejõustikus Eesti meistriks, viimati aastal 2008. Iseseisvuse taastamisel tõmbas Aarand eestlasena loogilise järelduse ja kolis elama Eestisse, kus töötas rida aastaid Välisministeeriumis.
Aarandi kiindumust sporti näitab ta järjekordne spordiraamat, mis ilmus Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi toimetiste sarjas, aga tõenäoliselt autori enda kulul. Raamat on toonilt mälestuslik ja pihtimuslik. Aarand pajatab, kuidas temas tekkis spordihuvi ja mida ta ise oma sportlikus elus teinud on. Kergejõustikus on Roos proovinud kõike, kaasa arvatud kümnevõistlus ja maraton. Tagatipuks sai Aarandist talisupleja. Aga mis „jõustiku“ alla suplust jäises vees paigutada? Kas ujumise või ekstreemspordi? Või on hoopis tegu talvespordiga?
Paljud artiklid on nõudnud põhjalikku uurimistööd. Siia kuuluvad eelkõige täiendused kahe eestiaegse suursportlase eluloole — kiirjooksja ja kaugushüppaja Ruudi Toomsalu, kes elas ja õppis Teise maailmasõja ajal Ameerikas ja läks tagasi Nõukogude Eestisse ning kuulitõukes oma ajal maailma parimate hulka kuulunud ja 1938. aastal Pariisis Euroopa meistriks tulnud Aleksander Kreek, kes suri pagulasena Kanadas. Mäletan mõlemaid poisikesena Kadrioru staadionil peetud võistlustelt. See oli 1938. aastal, kui Tallinna kutsuti Berliini olümpiavõitja (1936) sakslane Hans Woellke ja talle pandi vastu koguni kaks eestlasest Euroopa meistrit, Kreegi kõrval ka veteran Arnold Viiding (Torino 1934).
Nägin seda võistlust lähedalt. Tõukajad kandsid siis naelkingi, kuna tõukering ei olnud betoonist, vaid mingi mulla ja söe segu. Esimesena tõukas pikk, sihvakas ja blondi peaga Kreek ja põrutas kohe 16 meetrit, mis oli siis väga kõva tulemus. Lühem, kuid kogukam, pruunijuukseline olümpiakuld Woellke pingutas mis pingutas, aga ükski tema kuuest tõukest ei ulatunud Kreegi märgini. Tal tuli higistada, et Viidingut, kes oli kah 16 meetri mees, endast mitte mööda lasta. Seda ta suutis, jättes eestlaste esimese euromeistri tubli, üle 15 meetrise tulemusega kolmandaks. Eesti 1930-ndate aastate parimat sprinterit Toomsalu nägin samuti korduvalt. Imestasin, kuidas tema kõhetu, peenikeste jalgadega ja veidi kühmus keha jättis selja taha kõik Jõu-Jaanid ja läbis finishilindi alati esimesena, oli see siis 100 või 200 meetri kaugusel.
Toomsalu parimaks tagajärjeks sajas meetris jäi 10,7. Ka kaugushüppe eesti rekord 7.41, 5 oli Toomsalu nimel. Ometi hüppas üks mees kaugemale. Nikolai Küttis hüppas Tshehhoslovakkias peetud ametlikul võistlusel 7.42, mida Eesti Kergejõustiku Liit keeldus tehniliste ettekäänetega rekordina kinnitamast. Pärast sõda Torontos elades olla metsatöösturina tegev Küttis esitanud Tshehhist hangitud dokumentatsiooni Tallinna, aga tagajärjetult.
Peatükis „Spordiajaloo üleplatsimees“ meenutab Roos oma harrastuskolleegi, Rootsis elanud Reino Seppa, kes väsimatult kogus, korrastas ja avaldas eesti sporti ja eriti väliseestlaste sporti puutuvaid andmeid. Aarand nendib Reino Sepa arhiivi põhjal, et Reino on ajavahemikul 1947—1991 avaldanud — kui lühikesed notiitsid kõrvale jätta — 375 artiklit, kõige rohkem Rootsi lehtedes „Stockholms Tidningen Eestlastele“ ja „Eesti Päevaleht“. Reino Sepa tegevus ei piirdunud spordiga. Ta kogus kaasaegset eesti rahvalaulu ja slängi ning uuris ja avaldas seda trükis. Ta oli üks oma pagulaspõlvkonna arvamusliidreid, seda eriti kodumaaga sidemete arendamise küsimuses. Tema seisukohaks oli, et kodumaa ja kodueestlastega tuleb suhelda ja neid külastada ning ta ise käis nõukogude ajal sageli Eestis, 1967. aastast alates, nagu Roos märgib. Roosi koostatud 22-leheküljeline Reino Sepa biograafia on informatiivne ja väärtuslik. Reino mitmekesisest Eestile pühendunud tegevusest jääb siiski mainimata osalemine ajakirja „Vaba Eesti“, tolleaegse noorema põlvkonna ideede ja mõttevahetuse foorumi toimetamisel ja välja andmisel ning Reino Sepa juhtiv tegevus korp! Sakala Rootsi koondise raames väärinuks rohkemat kui ainult liikmeksoleku mainimist.
Pealkirjade all „Eesti sport maapaos 1940—1955“ ja „Kümme aastat hiljem“ esitab Roos kokkuvõtte pagulasspordi viljakamast perioodist. Seni oli lahendamata intrigeeriv küsimus, kas 1928. aastal Amsterdamis olümpiakulla võitnud ameeriklane John Kuck oli eestlane või Eesti päritolu. Levisid jutud, et Kuck olla ise ütelnud, et tema vanaisa on sündinud Liivimaal, kuskil Tartu ja Riia vahel. Lisaks nägevat ta välja nagu eestlane, rääkimata eestipärasest Kuke nimest. Roos tuvastas põhjaliku detektiivitööga, et perekonnaseisuaktide ja muude arhiiviürikute põhjal Kuck ei saa olla sellenimeline eestlane. Tegu on lastekodust lapsendatud Basala nimelise kasuisaga, kes abiellus Kucke nimelise preiliga, kelle mõlemad isapoolsed vanavanemad on sündinud Oldenburgis, Saksamaal. Samuti tõestab Roos, et kord Rootsi meistriks tulnud kõrgushüppaja Erik Lifh ei olnud „eestlane Liiv“ nagu see arvamus Julius Kanguri teose „Eesti Sport“ kaudu ekslikult nii suu- kui trükisõnas levis.
Kui ohtlikud võivad olla nimede tõlgitsemisel rahvusromantilised tunded, näeme tõsiteaduslikust raamatust „Eesti ajalugu. Kronoloogia“ (Tallinn 1994). Selle lk. 211 seisab 1972.a. all: „Esimese eestlasena stardib kosmoselennuks Jack Lousma (Jaak Laasmaa).“ Eestikõlaline nimi pettis ära New Yorgi „Vaba Eesti Sõna“ toimetaja, kes valeteate kosmonaudi päritolu kohta lehte pani, kust see ajaloolase kätte sattus. Tegelikult Lousma on tüüpiline hollandi nimi, nii nagu Reemtsma, Hobbema, Scheltema. Esimene eestlane ei ole veel kosmoselennuks startinud. Õnneks mitte ka viimane.
Raamat on nägusalt kujundatud ja trükitud. Seda saab tellida autorilt aadressil:
Täiendusi Eesti spordiajaloole
Sport
TRENDING
