Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli pere märkis Eesti Vabariigi 87. aastapäeva 22. veebruaril kontsertaktusega oma kodus, Eesti Majas. Märkimisväärselt palju oli tütarlapsi, mitte ainult lõpetajate hulgas, kes kandsid rahvarõivaid, lisades sellega teretulnud värvi saali.
Tavakohaselt toodi koolilipp 5. klassi õpilaste poolt saali "Eesti Lipu" lauluhelide saatel, klaveril Georg Iltal. Kas oli see ettekujutus või on juba kooliperel valdavalt laulusõnad peas, kavalehele trükitud tekstile ei näinud noori vaatamas.
Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg heitis avasõnas pilgu minevikku, meenutades ja tänades kõiki, kes 87 aasta eest Eestile vabaduse välja võitlesid. Sobivalt järgnes eriklassi õpilase August (Augie) Riiki kontrabassisoolo, Beethoveni "Ood rõõmule". Oli aeg rõõmustada, tunda uhkust, et meil on olemas oma vabariik kõigi ajaloo tõkete ja takistuste kiuste.
Seda ajalugu sõnastas erakordselt hästi aktusekõneleja Toomas Trei. Hr. Trei nentis, et noorematele õpilastele on Vabariigi aastapäeva märkimise tähtsus ehk mitte kõige selgem. Eesti koolide õpilased elavad Kanadas, käivad Kanada koolides ja tegutsevad peamiselt inglise keeles. Vaid eesti koolides saavad nad kodust kaasaantule lisaks õpetust, mis viib arusaamiseni, mida tähendab olla eestlane. Vihjates sellele, kuidas ta ise oma vanematega praeguste lõpetajate vanuses vaikselt ja tõsiselt 60-ndate algaastatel kodus 24. veebruari märkis, suutis kõneleja laste tähelepanu võita. Treide kodus süütas tollal ema 24. veebruaril küünlad, rääkis murelikult sugulastest, kes olid raudse eesriide taga — kas Eestis või Siberis. Isa palju ei rääkinud, aga tal oli väga tõsine pilk. Enam kui 40 aastat tagasi oli vabariigi tunnistamispäev Treide kodus lootusepäevaks — et ühel päeval maailma suuremad võimud saavad aru, et eestlastele ja teistele ikestatud rahvastele on tehtud suurt ülekohust. Toomas Trei sai siin, Torontos, tollal aru, et ta vanemad olid midagi väga kallist kaotanud. Lapsena aga ta ei saanud aru selle kaotuse suurusest, ja seda, et see oli ka tema isiklik kaotus. Kuigi eesti sõdurid võitlesid Teises ilmasõjas vapralt oma kodumaa ja rahva eest, jäi punane terror peale, saates kümned tuhanded eestlased põgenema pagulusse. Kes jäid, pidid küüditamiste, mõrvade, vaimsete ja füüsiliste kurjustega arvestama. Ent ei alistatud. See oli Tooma vanemate, koolilaste vanavanemate saatus.
Kuid eestlaste lootused ei kustunud, küünlaleegid põlesid Torontos ja Virumaal, Võrumaal. Vaba kodumaa ei olnud unistus, vaid vajadus. Eesti iseseisvus taastati, põliseestlaste järeltulijad saavad uuesti vaba Eestit külastada. Vaba Eesti pärandus on teile, noored. Muidugi, iga hea ja tähtsa asjaga kaasnevad kohustused. Kanada eestlastel on võimalus ja kohustus oma rahva eesmärke ja vajadusi Kanada multikultuurses ühiskonnas teistele selgitada. Noored: teie olete eestlased, teil on vaja Eesti kohta õppida ja teadmisi ka teistele siin edasi anda, et on olemas väike, kuid tugev rahvusriik nimega Eesti. "Teie olete ühe väikese rahva järeltulijad, igaüks teist on tähtis meie tulevikus. Võtke 24. veebruar endale südamesse, sest Eesti Vabariik ja Eesti Vabariigi aastapäev kuuluvad ka teile," lõpetas Toomas Trei oma haarava kõne.
6. klassi õpilased esitasid järgnevalt kodumaaloo põimiku ning omaloomingut "Miks mulle meeldib Eesti". Eveli Kõrre juhatusel, Georg Iltali klaverisaatel astus õpilaskoor ette, esitades viiest laulust põimiku, millest esile tuleks tõsta Heljo Liitoja loomingu "Mu esivanemad" — mõtte ning esinemispuhtuse tõttu kui kõrgpunkti.
Järgnevalt mälestati Eesti vabaduse eest langenuid, Georg Iltal mängis vaikselt klaveril "Uinuge, langenud kotkad". Lõpuklassi õpilased Mihkel Kütti ja Kaare Naelapea süütasid leinaseisaku ajal Treide pere kombe ja Eesti koolide kombe kohaselt Eesti Maja fuajees asuva mälestustahvli ees langenud sangaritele mälestusküünlad.
4. klassi noored seletasid publikule kõnekooris Eestimaa kaardi saladusi ning Eestimaa sündi, seda Tõnu Seero ja Leelo Tungali jutustuste põhjal. Seero Eesti tekkeloost saime aru, et Vanajumal tundis natuke piinlikkust selle maa asukate ees — paljudele teistele rahvastele oli ta ju paremad maad andnud. Soov, et meie noortest kasvaks tublid eestlased, kes alati mahuks Eestimaale ära, kes oma südamega kivisidki soojendada suudaks, jäi hinge kõlama.
Tavakohasest pidi välja astuma, kuna lõpumärgid, mida sel aktusel alati lõpetajatele rinda kinnitatakse, polnud kahjuks veel kohale jõudnud. Seda korvatakse tänavu pidulikult lõpuaktusel. Lõpuklassi juhataja Erika Kessa tutvustas nimepidi 53. lennu õpilasi.
Kontsertaktuse kauniks lõpunumbriks oli 6. klassi õpilaste Maiki Cyrwuse ja Miina Bergeni virtuooslik viiuliduett "Sheba kuninganna". Aktuse lõppsõna esitas koolijuhataja Tiiu Kajak, tänades õpetajaid, õpilasi, lastevanemaid ja aktusekõnelejat. Seda, et viimane on koolijuhataja tütre ristiisa, ei saa kokkusattumiseks pidada, ütles Tiiu Kajak; sõprade, sugulaste, vaderitega ja ristivanematega koos kuulume ühtsesse perre, mis on ka mitmeti meie rahva järjepidevuse seletavaks saladuseks.
2. klassi õpilased viisid aktuse oma sõnapõimikuga koolipere ühise hümni laulmiseni ja kaunile lõpule. Noortele kindlasti meeldejääv aktus lõppes sobivalt kringli ja mahlakaevu nautimisega.
Täienduskooli EV aastapäeva aktus
Eestlased Kanadas | 25 Feb 2005 | TNEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
