Eesti Vabariigi suur ja äraarvamatu käitumisega idanaaber mängib mingeid, ainult talle teadaolevate reeglitega, mänge. Kirjasôna pôhjal olla seal juba teist ametiaega avalikult läänemeelne president, aga karm igapäevaelu tôestab nagu midagi muud. Ikka ja jälle keelatakse midagi ära, kehtestatakse piirkondlikke sanktsioone, korruptsiooni vastu pannakse vôitlema suurimad korruptandid, teatud liiki (poliitilise taustaga) kuritegusid ei vaevuta uurima, ikka ja jälle kuulutatakse midagi kôrgeimaks riigisaladuseks.

Nende idamaiste (tatari-mongoli ikke?) järelmôjudega on hädas olnud taasiseseisvuva Eesti Vabariigi välispoliitika elluviijad. Sellel liinil on ainsana vast edukas olnud president L.Meri, kes suutis môjutada nokastunud Jeltsinit alla kirjutama vôôrvägede väljaviimise lepingule. Muidugi, ka see leping sisaldab mitmeid EV-le kahjulikke klausleid, nii et tuleb küsida: kas Jeltsin oli ikka nii purjus nagu seda püütakse tôestada? Muud probleemid (piirileping, Tartu Ülikooli varad, Presidendi Ametiraha jne.) seisavad nagu kivi taga.

Ja nüüd lüüakse Kremlis jälle tornikella: suur pidu olla tulemas! Juba 60 aastat saavat päevast kui vôitmatu Punaarmee purustas II maailmasôjas (mille NL ja Saksamaa käsikäes Molotov-Ribbentropi paktiga valla päästsid! Viimast tôsiasja on osaliselt ja väga pika mokaga Kremli poolt ka tunnistatud.)natsi- Saksamaa.

Kuidas selle Suure Vôiduga asjad tegelikult on? See, et vôitja, käsi pikalt ees, käib kaotajalt tagastamatut majandusabi kerjamas, jätab imeliku mulje. Aga see selleks.

On üks asjaolu, millest vaikida ei saa: II maailmasôja ajaloos (mille osa - juuni 1941 - mai 1945- ka suureks isamaasôjaks nimetatatud) on tänini salastatud, rangelt salastatud, peatükke.

Minu töölaual on Venemaa riikliku sotsiaalülikooli professori Boriss Sokolovi artikkel KEELATUD NUMBRID, mis sisaldab tema uurimistulemused Vene-Saksa sôja ehk Idarinde inimkaotuste kohta.

Artikkel on liialt mahukas, et seda EESTI ELU lugejale tervikuna tôlkida, aga osa Venemaa imetlusväärsest salatsemisest toon siin ära.

1993.a. ilmutavad vene kindralid raamatu SALADUSEPITSER ON MURTUD, kus toovad "täpsed " andmed vôitmatu Punaarmee inimkaotuste kohta ajavahemikul juuni 1941 - mai 1945. See number on 8.668.400 ja sisaldavat lahingutes langenud, haavadesse ja haigustesse surnud, sôjavangis koolnud, tribunalide otsusel mahalastud ning muudel (tühistel?) pôhjustel surnud

punaarmeelaste koguarvu.

2001.a. ilmub raamatu taastrükk, seekord pealkirjaga "Venemaa ja NSVL XX sajandi sôdades", kus juuni 1941 - mai 1945 perioodil hukkunud sôjaväelastele lisatakse veel pool miljoni vôitlejat: mobiliseeritud, aga väeosade nimekirjadesse mitte sissekantud, Kadusid lahingumöllus lihtsalt ära.

Sellised on siis andmed, millega 9. mail 2005. Moskvas suurele peole minnakse.

Ja need andmed on valed, tôestab professor Sokolov. Tal on oma metoodika, millega ta sovjeti "statistikast" tôe välja toob ning tema number on hoopis teises suurusjärgus: 26.400.000!

Vastaspool, sakslased, on tuntud oma pedantsuse ja täpsuse poolest ja neil on idarindel langenute arv teada.

Sokolov saab siit suhtarvu 11,2:1.

Edasi arutleb ta nii: idarindel vôitlesid Saksamaa poolel veel itaallased, rumeenlased, ungarlased, lätlased, eestlased, valloonid ja teiste rahvaste pojad. Ja langenuid oli palju nendegi seas ning nad arvatud Saksa poolel hukkunute hulka. Aga mida see muudab?

Küsimus on ju muus: mida seal Moskvas Punasel Platsil nii väga pidutseda on?

Sôja kutsusid ellu kommunistid ja natsid - ühed sotsialistid môlemad. Vôidukas Venemaa kaotas selles sôjas 43.300.000 (surnud tsiviilisikud kaasa arvata) inimelu.

Suuremeelse läänemaailma abiga murti 12 aastane natsionaalsotsialism ja jäeti teine sotsialist (kommunistlik Venemaa) veel 50.-neks aastaks maailma terroriseerima. Kas siis seda tulevad Moskvasse pühitsema kôigi maade riigijuhid?

Kellele ja miks on tarvis seda pidu? Vene rahvale peaks see olema suur leinapäev, lääne liitlastele päev järelemôtlemeseks. Mediteerida on hea uhkes üksinduses.

Muide, B. Sokolovi artiklis on veel hulk huvitavaid statistilisi andmeid, aga see oleks juba teine jutt. Kui kellelgi materjali vastu huvi on (artikkel on vene keeles), siis olen nôus koopia saatma. Minuga saab kontakti toimetuse kaudu.

Aarne Hans Vahtra

Märkmed: